Elu on seiklus!

Esmaspäeval vedasime end kella kaheks linna ning saime kokku Mannuga, kellega koos võtsime suuna Captain Cook’i poole ehk taaskord tööintervjuule.

Suure nuputamise peale leidsime õige koha üles. Üks naine käskis meil väljas posti juures seista ning oodata, kui meid intervjuule kutsutakse. Natukese aja pärast oligi üks lõbus kapteni moodi mehike meie juures. Väga säravas meeleolus tutvustati ennast ning kutsuti kaasa ühte kabinetti, kus siis algas meie nn tööintervjuu.

Resume’d ees.. alustas mehike meilt küsimusi esitama. Meeleolu oli kabinetis väga lõbus ning tüdrukuid isegi kiideti sorava inglise keele pärast ning et ’meil on fantastilised iseloomud’. Ja lisaks kostis ta veel meile, et teda väga oskused ei huvitagi. Lõputuseks ütles, et homme (teisipäeval) helistab ta siis neile, kes saavad tööle (kandidaate pidi lisaks meile veel olema) ja kui me peaks saama, siis tuleb kohe minna oma valgete tööpluuside järgi, osta endale mustad viigipüksid või seelik ning must lips. Juheii.. elagu rahakulutamine tööriiete jaoks . -.-

Peale Captain Cook’i võttis Marianne suuna Kings Crossi poole ning meie läksime kahekesti Woodworthi (üks odavaimaid toidupoode Aussis..) Jacobile sünnipäevakingitust ostma. Poliina juures alustasime õhtusöögi meisterdamist- lihaplönnid ja kartulid.. :D . Jacob oli vähemalt aus ja ütles, et talle väga ei maitse.. teised isegi sõid.. meeleldi. Kuigi arusaadav. See jääb siiski pigem Eesti toiduks. Siinne rahvas eelistab makaroni kartulile ;) . Kuhi kartuleid jäi veel järgi ka- see on see, kui sattuda kartulikoorimisega hoogu.

Peale õhtusööki, alustas tiim Poliina, Anni & Birgit, cupcakes'ide meisterdamist. Poliinal iphone käes, retsept ees, nimetas komponente; Birgit pistis materjali kaussi ning Anni mikserdas läbi ja pani taina vormidesse. Tiimitöö sujus edukalt. Hiljem läks ’peakokk’ magama ning meie jäime kahekesti muffeneid kaunistama. Ulalalaa.. vaatepilt oli kaunis. Ja tunne oli ka hea.

Teisipäeva hommikul pidime juba kell 6 tõusma, et sättida end Chatswoodi poole ning minna Margusele appi värvima. Siiski jäi plaan soiku, sest hommikul tuli sõnum: „Vihma sajab.“. Mis seal ikka, tüdrukud said edasi magada.

Uus ärkamine tuli selle peale, kui Birgitile tuli kõne.. Alguses polnud arugi saada, mis kes kus, mida täpselt telefoni teises otsas räägib. Aga paari lausega sai Birgit lõpuks aru, et tegu on hosteliga, mis meid sisse tahtis broneerida.. Ehk eelmine õhtu leidsime tööpakkumise ühte farmi ja järgmine hommik helistatigi, et kui olete hostelis sees.. siis ka on töö põhimõtteliselt olemas. Mis seal ikka, igaksjuhuks võib ju broneerida..ja nii me ka tegime.

Juba natukese aja pärast tuli uus kõne salastatud numbrilt. „Hello, here is Captain Cook..jne..“ Jah, meid ning Mariannet taheti kruiisilaevale tööle. Otsusta siis nüüd: kruiisilaev, farm.. Anni itaaliarestoran (kust millegi pärast pole veel tagasi helistatud) ning Birgiti Sienna Marina ettekandjatöö. Järsku avastasime end kui tööpakkumiste paradiisist. Või mis paradiisist. Otsustamine oli täielik põrgu (olgu, mitte päris põrgu).

Töökoht kruiisilaeval oleks nõudnud meilt kindlasti palju korrektsust ning hästi hakkama saamist nõudega. Lisaks fantastilist iseloomu.. mis meil nn olemas juba oli.. jne. Lisaks oleks me pidanud ostma endale uued tööriided. Ja see oleks tähendanud elamajäämist Sydneysse... linna. Kallisse linna. Hmm, aga kas see on see mida me otsime ja mille pärast me siia tulime ? Ei tea, aga tunne polnud õige. Muidugi lahe töö.. uus kogemus. Lisaks aastavahetus kruiisilaeval töötades, kust oleks avanenud tõelist kaunis pilt Harbour Bridge’ile.. kus on ikka päris kõva möll ja ilutulestik. Kes on telekast/päriselus näinud, see teab.  Ja seltskond oleks ehk ka .. mõnus olnud.

Ja siis Anni Itaalia restoran, Mezzaluna.. no arvatavasti oleks valik langenud enne kruiisilaevale kui Mezzalunale.. Ja Birgiti Sienna Marina. Kus oli juba kindel töö: kolmapäevast pühapäevani. Igal tööõhtul toidu kaasa saamine.. ja töö iseenesest polekski nii raske olnud + lõbusad köögimehikesed ja pitsaonud...

Aga ei.. need oleme ju siiski meie. Ning tatarataa.. otsus langes farmile. Nii et mis seal siis ikka. 

Neljapäeva õhtul võtavad kolm tüdrukut: Anni, Marianne ja Birgit suuna Brisbane’i poole. Bussiga seikleme 16 tundi ja 25 minutit.. üle 1000 km kaugusele linnakesse, kust läheb rong edasi külakesse(?) nimega Caboolture ehk siis kus peaks ees ootama meid tõeline farmielu.. puuviljade korjamine, palavus, hostelielu ning kella kuuest tööle päevakesed. Mis meid tegelikult ees ootab, eks see selgub kohapeal!

Elu on seiklus- vastaks sellepeale :)

Aga muidugi saab väga raske olema lahkumine nii armsaks ja kalliks saanud perest. Poliina, Lilu, Jacob, Phillip* (vabandame, et eelnevates postitustes on nimi valesti läinud), Itaalia vanaema ja kõik itaalia suguvõsa lisaks, kes olid nii ägedad ja soojad inimesed. Muidugi me tuleme ju siia tagasi. Siiski peab keegi ju aitama ka jõuluks piparkooke valmistada..

Ja Nonna.. meie itaalia vanaema. Ütleme nii, et lausa kurb on mõelda, et keegi ei tule enam sel hetkel, kui oleme söömise lõpetanud, uue portsu toiduga.. või et keegi ei too spetsiaalselt meile suure kotitäie saiakesi.. ja küpsiseid!

Igatsustunne saab olema suur. Aga seiklused kutsuvad.. ja Sydney kutsub meid ka tagasi !

Ja tänane õhtu- küpsetasime perele šokolaadikoogi ning tähistasime veel tugevama, targema ja vanema Jacobi sünnipäeva, kes on ka väga handsome !

Nüüd aga tuttu ära, sest kell näitab juba üle kahe.. öösel!

Musid, kallid Teile, sõbrad !

Anni änd Birgit.

(Muideks, eile telefonist Marguse numbrit otsides meenus üks lugu, mida ta meile Phillipi sünnipäeval rääkis.. ja seda seoses nimede käänamise ja väänamisega. Kuidas ta ükskord pettuma pidi, kui sai kätte (ma ei mäleta kust) paberilehe, oma nimega.. ja seal oli kirjas: Mango..Margus.. Mango=Margus ?... No igaljuhul, see eesti nimede kuulmine ja spellimine läbi väljamaalaste on ikka päris koomiline. Ja nüüdsest on Marguse nimi telefoniraamatus.. Mango ! Ära pahanda Margus, aga nii on lõbusam :D)

Väsinud hingelised..

Cupcakes..

..ja veel cupcakes'e

"Happy birthday to you.."