Õhtul andis meile pool-purjakil pool-boss Kevin (kes elab karavaniga meie kõrval :D – kutsume teda ka „latekspüksiks“ või siis „silmadega mehikeseks“ – kuna tal on silmad pealaele tatoveeritud) teada, et meist kaks peavad täna kell viis hommikul tööle minema, põlde kiletama. [Istutada me praegu ei saa, kuna taimed otsas ja neljapäeval tuleb alles uus kogus (siis hakkame vist seitse päeva nädalas tööle..) ja seetõttu pidid ülejäänud vaba päeva saama]. Ta küll mõtles, et tööle tulevad Janno ja üks tüdrukutest (sest tegemist on siiski meeste tööga..), aga meie, kui kanged Eesti naised otsustasime, et tööle lähevad... MEIE: Anni ja Birgit. Kõik teised olid sellega väga hästi nõus, sest kellelgi polnud erilist jaksu järgmisel hommikul neljast juba ärgata, et taaskord üks 11.-ne tunnine tööpäev ette võtta. Ja kuna Birgitil olid kogemused juba kiletamisvaldkonnas olemas.. siis ega Annilegi polnud neid raske selgeks õpetada.

Kell pool neli ajasime end siis suure vaevaga üles. Kiiruga tormasime kööki, küpsetasime omale muna ja vorstikesi kaasa ning ruttasime seejärel pesema ja riide panema. Kakskümmend minutit enne viit läksime tee äärde, lootes, et Allan (üks mehike meie karavanipargist, kes sõidab farmis traktoritega) võtab meid auto peale. Kuna autot veel näha polnud, mõtlesime, et lähme jala ning ehk siis keegi meid teeäärest peale korjab. Kahjuks või õnneks ühtegi autot meist mööda ei sõitnud. Viiest leidsime end juba farmi väravate eest.. väravad ise olid lukus. Huvitav..

Igaljuhul, ligi tund aega istusime seal samas maas. Nuputasime, et äkki saime eelmisel päeval valesti aru, mis kell tööle peab tulema. Enne kuut jõudis kohale ka Allan, kellega koos üle lukus väravate ronisime. Hih. Saime siis ka farmis sees oodata.. aga asjatult. Poole tunni pärast tuli veel üks töötaja, kes ütles, et põhimõtteliselt tööpäeva polegi, sest mingisugune suur arusaamatus oli. Kõndisime tagasi väravate juurde, kust leidsime oma pool-bossi suitsu tegemas.

Läks siis Birgit Kevini juurde ning küsis talt: „Little hangover ?“  . Sellepeale vastas mees muiates, et temal sellist asja küll ei teki. Siis jõudis Anni Kevini juurde ning mida muud ta ikka küsis, kui: „Little hangover?“  . :’’D

Igaljuhul paigutas pool-boss meid kõiki oma auto kasti ning põrutasime üheskoos tagasi karavaniparki. Juheii. Kell oli seitse ning Anni ja Birgit olid tagasi oma pikalt tööpäevalt :D . Kuna me kohe magama minna ei viitsinud, äratasime Janno üles ning ütlesime talle, et ta peab tööle tulema. Muidugi jäi noormees meid uskuma, viskas kähku riided selga, päiksekreemi näkku ning haaras oma söögi ja hakkas koos meiega farmi poole sammuma. Ja kui te oleks seda reaktsiooni näinud, kui ütlesime talle, et tegelikult tööd ei ole... Ei, me polnud õelad, viie minuti pärast istusime juba naerukrampides tee ääres maas ja sõime kolmekesti meie kaasavõetud lõunat. Tere hommikust ! :D

Jah.. kui keegi teine ei tee meie elu põnevamaks, teeme seda ise.. ja saame päris hästi ka hakkama.

Mis veel? Elu on siin kodune ja juustukook maitseb hästi. Ja puufarmist omasooihar-paar kolisid meie kõrvalkaravani. (:

Homme hommikul lähevad Anni ja Birgit uuele töökatsele.. ehk seekord siis õnnestub :)

Nautige nüüd pilte..

 Kiletamistöö käib suure hooga (:

 Kevin, meie pool-boss poolikult paremal.

 Kiletatud põlluvaod

 Hommikul kell 7.. tee ääres hommikut söömas :D

Rotipoiste päästmine..

Karavan, paprikad ja hiirepoisid- läheb nagu ikka :)

Teisipäeval anti meile taaskord vaba päev. Hommikul kell 8 tuli meie BOSS Roberto isiklikult karavani ukse taha, et meid teavitada kolmapäevasest tööpäevast. Väga armas temast :)

Kolmapäeval läksimegi jälle kella kuueks tööle. Esimese asjana pidime rohima hakkama. Kõik paprikapeenrad tuli läbi käia ja igasugune umbrohi plastikkilelt eemaldada. Peale rohimist pidime taaskord kõik paprikapeenrad läbi käima ja tühjadesse aukudesse paprikad istutama. 

Smoko ajaks olidki kõik paprikateemalised tegevused läbi. 

Kätte anti uus tööots- pikkade siniste veejuhtmete puhastasmine mingisugustest otsikutest (mida me nimetame junnideks). Otsikuid oli ikka päris keeruline ja raske pealt ära keerata.. töö lõpuks (kella poole viieks) olid käed villis ja valusad nagu ikka iga farmi töö puhul :D .

Ah õigus. Mannu juhtmekastis pesitses nii 7-8 hiire/rotipoissi. Ja eks me siis vahelduva eduga neid sealt ka välja päästsime (: . Janno tegi samal ajal meestega põldude kiletamistööd. 

Neljapäeval saigi seetõttu ainult Janno tööle. Meil tuli jälle üks söögi-magamis-ja-niisama-olemis-päev.

Reede. Esimene hea uudis (kell viis hommikul köögis muna praadides): saime lõpuks palka!! Jeeeee.  No ütleme nii, et võib täitsa rahule jääda (: . Igaljuhul kannatas karavani eest nüüd kolm nädalat ära maksta. Jeee :) . 

Janno kupatati juba kella viieks tööle. Meie läksime taaskord kuueks. 

Tööle jõudnud, tuli meie juurde Roberto.. oma uhke Toyota'ga ning ütles Birgitile, et ta läheks ka kiletama. Teised läksid taaskord istutama. 

Kahjuks sattus tüdrukutele üks väga omalaadne meesterahvas traktorijuhiks. Mingisugune uus töötaja. Igaljuhul, kui tüdrukud hüüdsid talle, et "too high", "too fast".. siis karvane mehike neile väga ei reageerinud. Lõpuks lihtsalt käratas neile vihaselt midagi koos roppsõnadega. No ei olnud vist just kõige parem tööpäev ...

Ja Birgit ja Janno said põlde kiletada ning mulda kaevata. Jeejee :D

Nii meie päevad praegu mööduvad: teeme tööd; naudime vabu päevi; näeme peaaegu, et igapäev kängurusid.. ja mõnikord satume linna mcdonaldsisse internetti ka. :)

Imelik küll mõelda, aga oleme karavanis elanud juba kaks nädalat... ja aeg läheb tõesti kiiresti. 

Musid, kallid ! 

Teie Anni ja Birgit ! :)

Capsicum.. capsicum

Jah.. täna traktori taha meid ei lastud, maa oli liiga märg, nii et pidime 20 000 paprikat käsitsi istutama. Päris vahva oli pori sees roomata ja paprikapoisse ükshaaval mulda pista :D

Hetkeseisuga on meil kõik võimalikud põllud täis istutatud. Kui mehikesed põllud ära kiletavad, saame edasi istutada. 5 päeva tööd - 37 tundi paprikate istutamist.. seljataga :)

Täna teel linna lõhkes meie auto rehv. Õnneks ei juhtunud midagi hullu, jäime elusateks ja terveteks. Ja õnneks saime ka kiirelt abiväge ja rehv saigi vahetatud (abi osutasid üks karvane mehike ja pika patsiga mehike, ja veel üks musklis mehike, kes oli verega koos ja esimese asjana andis meile teada, et ta pole kedagi ära tapnud. hea teada :D )

Kõik on hästi. Täna peaksime ka teada saama, mis tööd me niikaua teeme, kui paprikapoisse istutada ei saa :)

Olge mõnusad!

ps. Tegelikult on meie postiaadress: 

Sommerville Valley TP

PO Box 260

Stanthorpe QLD

4380

AU

nii igaksjuhuks.. mainime :D

"Ja nii see farmielu käib..."

Neli tundi und ja hommikul pool kuus seadsime sammud juba ühiselt farmi poole. Taaskord traktorite taha kätele tuld andma.

Töö oli väsitav, koomiline, laulurikas.. vahepeal masendav ning vahepeal olid kõik juba nii läbi, et kellegi suust ei tulnud sõnakestki (isegi Janno..). 11 tundi põllul paprikaid istutada pole just käkitegu. Aga nagu näha, saime hakkama. 

Ja peale tööd ootas meid karavanipargi köögis üllatus: Gold Coasti karavaniklubi liikmed, kes siin puhkavad (nii 50-60 aastased), olid teinud stiilipeo- India (: Ja neil oli metsikult palju süüa ja seda kõike jagati ka meiega. Wiii.

Nüüd pildipoisse ja siis tuttu, sest kell 4 ootab meid juba äratus..

Nüüd kuluks ära Cosmodiskid ja dormeo madratsid.. (tööst kurnatud seljad ja muud lihased.. :D)

Ps. Me istutasime täna igaüks  üle 20 000 paprika (: 

 Anni tööhoos :D

 Veel rõõmsad.. (kell oli siis alles pool üheksa hommikul )

 Smoko

 Tiimitöö ;)

 Peale 11 tunnist paprikate istutamist... väsinud porikäkid (:

Jah.. kängurud tagaplaanil :D 

 Kängurupoisid meie karavanipargi lähedal :)

 Loodus on siin ilus !

Sisalikupoiss, kes kolis meie karavani ette :D

Elu edeneb..

Oma viimased päevad oleme sisustanud magamise, söömise, päikese võtmise (kui vastavat ilma on) ja filmiõhtudega. Teisipäeval jõudis ka meie sekka Janno, kes siis Perthist Brisbane’i lendas ning seejärel bussiga Stanthorpesse jõudis.

Kaasmaalase saabumist tähistasime ühe suurema ja rõõmsama poeskäiguga. Tagasiteel Summerville Valley’sse hüppasid meie teele ka kängurupoisid, mis pani autorahva kohe kiljuma (rõõmust :D). Loodus on siin ikka väga väga ilus! Mäed, kaunid päikeseloojangud, jänesed ning kängurud ( ämblikud meie karavanis). See kõik peab tähendama head !!

Kolmapäeval saabusid kolme suure autoga 5-6 farmitöölist ja andsid meile märku, et järgmisel päeval, kohe kui taimed farmi saabunud, alustame tööd. Jeee !

Lisaks sisustasime õhtu austraalia (noor)meestega lõkkeääres vahukamme küpsetades. Kutsusid meid ka laupäeval linna pidutsema (: 

Täna käisimegi siis farmis tööl. Farm asub meie karavanipargist 25-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Tunnike ootamist ning töö uues farmis võis alata. Lisaks meile: Anni, Birx, Mannu, venetüdrukud ja Janno.. olid tööl veel kaks meest karavanipargist. Nemad paigutati traktorite rooli, Anni ja Natalia ühe traktori taha toolidele istuma ning Mannu ja Birx teise taha. Julia ja Janno said kõige tagumise koha, ehk pidid meie tehtud töö tagantjärgi korda tegema (et taimed jääks sirgelt ning kui vahele jääb, täidavad nad tühja koha taimega) + rohima pidid ka :D. Meie siis andsime kätele tuld ning alustasime paprikate istutamist. Töö oli väga kiire, kuna pidi koguaeg traktori tempoga sammu pidama. Aga meile meeldis, mis siis, et peale töö tegemist nägime välja kui läbiligunenud porikäkerdised.

Kolm tundi hiljem, kui vihma taevast alla juba kallas, oli tööga selleks korraks kõik. Kätte anti suur kogus pabereid (mis homseks ära tuleb täita) ning öeldi ka, et töötame see nädal kõik päevad. Jeee ! Ja homme kell 6 hommikul hakkab töö pihta ning rassime kella viieni õhtul. Jeee ! Me vist pole kaua nii õnnelikud olnud :D

Ja farmionukesed on ka lahedad, laulavad ja teevad nalja..

Muidugi ei soovi kõike ära sõnuda. Aga siiski, tunne on kirjeldamatu! (:

Ja meie aadress on: 63 Sommerville Lane, Stanthorpe QLD 4380, Australia [karavan nr 4 :D]. Kõik, kes siis kirjutada soovivad.

Meie esimene tunnipalgaga töö Austraalias alaku. Juhei! Ja täna tähistame seda kõike maitsva juustukoogiga :)

ps. Mis ei tapa, teeb tugevaks! Õige! Ning lõkkeääres ütleks üks austraallane, et näed..  olete põhjas ära käinud, nüüd saab ainult tõusvas suunas minna (:

Ehk nii ongi. Aga hoidke te ikka ka pöidlad pihus..eks :)

Anni & Birx :)

Pabulad meie köögikapis :D

 Toidumeisterdamine käib täies hoos :)

 Lõkkeõhtul austraallastega 

 Uus nipp pepu soojendamiseks :D

 Enne tööd- puhtad ja rõõmsad

 ...peale paprikate istutamist..

.. nägime välja sellised (mitte enam nii puhtad.. kuid siiski RÕÕMSAD) :D

Pildipoisid

 toolipuhastustiim

 uus kodu

 uus kodu

enne magamaminekut.. riidesse :D

Hüvasti ropendavad puufarmionukesed !

(ps. enne, kui alustad selle postituse lugemist.. keri allapoole, sest seekord tuli kaks postitust järjest )

  Pehmes voodis mõnus öö seljataga ja pool kümme hommikust sööma. Rootslased ruttasid juba bussi peale, et uude farmi tööle asuda. Meie aga pakkusime, et võime nüüd siis koristama hakata, et tasuda oma ööbimise eest. Üllatuseks oli aga Vanaproual juba kuuest hommikul kõik puhastustööd tehtud ja käskis meil ainult oma toad korda sättida. Milline luksus üle pika aja. Eriti kummaline oli see, kuidas me suutsime rõõmu tunda väikestest asjadest nagu pehme voodi ja kraanikauss omas toas. Me olime nii õnnelikud :D

Suur hüvastijätu kallistus pubitädikesega ja tööbüroosse minek. Ilm oli vihmane ja külm. Work Forceś ootas meid Linda, kes andis meile paberid täita ja hakkas farme otsima. Kirjutasime ka kaebekirjad Lillie´s Backpackerite hosteli ning Doc Spirose hosteli kohta :D 

Veetsime paar tundi büroos, aga tööd otseselt meile siiski ei leitud, kuna ilmad pidavat viimase aastakümne jubedamad olema, just siis muidugi kui meie seal oleme :D Ega siis midagi, läksime jällegi Mäkki ja saatsime CV´sid igalepoole ja põhimõtteliselt viskasime kulli ja kirja, et kuhu nüüd: kas tagasi Eestisse, põhja poole või hoopis tagasi Sydneysse. 

Istusime nõutult paar tundi külmas Mäkis ja lõpuks jõudsime otsusele, et ööbime autos ja ootame paar päeva siin, et äkki Linda leiab meile mingi farmi, kus tööd teha, kuna raha pole ka, et edasi liikuda :S 

Käisime veel toidupoes ja ostsime natuke süüa juurde. Juhuslikult leidsid Venelased ning Marianne poe stendilt kuulutuse, mis otsib farmi töölisi. Anni helistas siis sinna ja vastuseks sai, et jah tööd on, 80 inimest vaja kokku ajada, et köögivilja farm alustab taimede istutamist. Juheii..meie nimed kirjas, aga töö algab alles siis kui ilmad kuivad ja võib-olla siiski alles nädala, kahe pärast… 

Mis seal ikka, läksime autosse ja sõime ning valisime parkimisplatsi, kus öö mööda saata. Kell seitse õhtul, pime, külm ja paduvihmane ning äkki helises Anni telefon …: üks Euroopa aksendiga naine. Selle sama mehe abikaasa, kellega tunnike varem sai vesteldud. Tuli välja, et nad omavad karvani parki ja neile anti ülesanne otsida 80 töölist farmi ning nende kasu on selles, et saavad oma parki üürilisi juurde. Naine oli Tsehhist pärit ja mees Hollandist. Meile tuli pakkumine, et kui jääte farmi tööle siis võite kohe meie juurde elama tulla ja maksate siis kui raha hakkate saama. Ei ole võimalik, et meil nüüd vedama hakkab… aga äkki siiski, midagi kaotada ju polnud ja otsustasimegi siis pakkumise lahkelt vastu võtta. 

Omamoodi seiklus tuli aga selle Sommerville Valley Caravan Park´i ülesleidmisega, kui vihma lausa kallas, tuul puhus 115m/s, kott pime oli. Koht asus linnast kõigest 15 minuti kaugusel , aga meil võttis sinna jõudmisega aega nii kaks ja pool tundi :D me suutsime paar korda ära eksida ja kuskil teises linnas juba ära käia. Palju telefoni teel juhendamist, naeru, paanikat..lisaks  tormist maha langenud puud teel, kiirus, pimedus, väsimus ja uudishimu uue koha ees. 

Lõpuks tuli omanik meile teeotsa vastu ja sõitis meil ees kuni pargini (mainiks ära, et mees oli purjus ja auto sõitis väga kummaliselt sirgel teel :D ). Koht on imeilus, meie karvan on väga kodune, kuigi rohkete putukate ja ämblike ning jänese pabulatega :D aga muidu on väga kena ja oleme väga rahul ;) Ainuke kurb asi on see , et meie aken oli katki ja kõik lödisesime külmast ja magada ei saanud. 

Hommikul avanes veel ilusam vaade kogu pargile, me oleme mägedes ja jõe ääres ning paartuhat jänest jooksis igalpool ringi, eemal võib ka kängurusid näha ning madusid, aga me oleme siiski veel ainult jäneseid kohanud. Tööle saame küll kahjuks alles mõne päeva pärast, aga hea seegi ja loodame, et nüüd lõpuks meil ka tööga vedama hakkab. Seni oleme päeval päevitanud , linnas käinud ja öösel on karvan meie kolmepäralt, sest venelased kardavad ämblikke ja magavad autos :D 

Anni , Birgit ja Marianne magavad aga kolmekesi kahekohalises voodis, igaühel kolm paari pusasid seljas ja kaks paari pükse jalas, et koos rohkem sooja saada. Peal on meil Anni lapitekk, Birxi magamiskott, kaks lina ja kaks saunalina. 

Ah jaa.., peaaegu, et oleks unustanud mainida, et linnas autoga parkides ületasime kogemata topeltpidevat joont. Politsei muidugi parkis just meie kõrval ja trahv oligi käes, 190 dollarit, maksmiseks on aega täpselt kuu. Meie autojuht Natalia oskas sellepeale öelda vaid: „ Shaishe pliat!“ 

Ja teie kõik, kes te mõtlete ka Austraaliasse tulema hakata, et võtke siis teatavaks, et ei ole see koht midagi nii hea ja lihtne, et kohe tööle, raha tuleb ja soe ei ole siin ka :D Hetkel on pigem tunne nagu Alaskal oleks. Igatseme kõik oma kallist kodu, kes Saksamaad, kes Eestit 

Koht on ilus, nalja saab, tunne on juba parem, jääme ootama mis meist nüüd edasi saama hakkab :D

Olge terved ja õnnelikud! Me oleme :)

Anni & Birx & Mannu also. (neiudaussies.blogspot.com - Mannu blogi.. kes tahab veel lisaks informatsiooni või ei viitsi meie pikki postitusi lugeda :D)

Seiklus seikluse järel..

..ehk hommikul ärgates me ei oska arvatagi, mis meist õhtul saab! :’D

Oma suurele väsimusele vaatamata, otsustasime siiski teid lähemalt informeerida oma viimase aja seiklustest.. millest puudust kohe kindlasti EI TULE ! :D

No Bundabergist ( kus tundus, et hullemaks meie olukord minna ei anna) sai Stanthorpe, millest omakorda Wallangarra..

Täpsemalt.. Stanthorpe on üks väike linn, kus lähedal asub ka meie farm, kus me tööl käime. Sellest linnast, 40 km kaugemal on Wallangarra, kus asub meie hostel, kust me siis iga hommik farmibussiga (mida juhib boss Tony) tööle kimame.

Esimene reaktsioon hostelis (kui nägime köögis 17 naist/tüdrukut toimetamas) tekitas väga veidra ja meestevaese tunde- naistevangla tunde. Esiteks see, et me olime uued ning mõned tüdrukud tundusid seal väga üleolevad (ehk kartsime, et hakkame veel pähe saama neilt millegi eest). Õnneks, nii polnud- lihtsalt meie järjekordne koomiline ettekujutus. Teiseks, hostelis puudus telefonilevi ning interneti eest pidid välja käima suure summa. Olgu, no mis seal ikka- saame hakkama ka ilma nendeta, tulime ju tööd tegema! Lisaks kohutas meid veel üks paarike (kes ööbisid meie toas- jah, naispaarike (:  ).. sest tundusid ka.. veits üleolevad.

No oma esimese, vihmase ja koleda ilmaga päeva, kui tööle ei saanud minna, veetsimegi selles samas hostelis.. süües, teed juues ja puzzlet kokku pannes. Õhtul.. kimasime jälle viiekesti 40 km Stanthorpesse, et McDonaldsis tasuta netti nautida. Päev kirjas.

Teisipäeval.. kui polnud veel teada, kas tööle saame, äratati meid lõpuks pool üheksa ja öeldi, et poole tunni pärast puufarmi. Koha peal siis nägimegi lõpuks ära, missugune meie töö olema hakkab. Redelitega, millel seismine tekitas vahepeal lausa pea-ringi-käimist ja tasakaalu häireid, ulatusime puude tippudeni (peaaegu) ja andsime kätele valu, et kõiksugused püstised oksad maha saaks lõigatud. Algus oli raske, sest nagu näha.. polnud töötajad just alati rahul. Aeg ajalt tuldi ikka üle õpetama- kas sa siis jätsid koha vahele või võtsid liiga palju maha..

Ah, ja need töötajad. Kaabuga ja habemega paksem sell oli täitsa muhe ja oli veits kaastundlikum esimese päeva suhtes. Nooremad mehed viskasid kohe karmi pilguga kõik üle. Ja kui te vaid teaks, kui palju roppe sõnu nende suust kuulda võis. Sõna otseses mõttes oli iga teine sõna neil ’f***’. See käis tõsiselt närvidele.. aga no tulime toime. Pausideks olid meil siis smoko (suitsupaus, peale kahetunnist tööd) ja lunch (kaks tundi peale smoko’t): Istusime õunapuude vahel maas, mädanenud õunad pepu all ja andsime toidusöömisele tuld (toit, mis oli hommikul kaasa haaratud). Kahjuks me esimene päev ei teadnud, et selline asi nagu smouko ka on (me arvestasime söögiga ainult lõunaks). Päeva lõpuks oli väsimus suur, käed villis, katki ja valusad ning jalad.. tahtsid kõigest sellest puhata.

Järgmiste päeva ärkamised olid juba tavapärase tööpäeva järgi. Kell 4.10 üles ja tunni pärast juba bussiga tööle. Kolmapäev oli ka puude lõikamine. Kurnav ja vaevanõudev, aga nagu ikka, tulime toime. Ja üllatuseks oligi meil siis lunch’iks seekord BBQ (grill..). Jei.

Ainuke halb asi.. ühe puu ’prunimise’ eest sai väga vähe raha ning tuli välja, et nädala hostelirendi maksmiseks jäi igaühele järgmiseks päevaks teha ligi 25 puud (töö oli paaris.. ning siis pingutasimegi vaevalt kahepeale 25 välja.. =/ ).

Neljapäev ei ootanudki meid ees enam puude lõikumine.. vaid hoopis virsikupuud. Mõtlesime, et ohh, midagi lihtsamat.. et ehk hakkab nüüd rohkem teenima, kuna töö läheb kiiremalt/kergemalt. Esiteks, näitas meile siis üks mehike ette, kuidas töö käib: tuli puhastada oksad virsikutest, et lõpuks jääks oksale 3-4 virsikut (ala, kui kasvavad suureks, siis on neil ruumi ja et kui on rohkem, murdub oks ära). Olgu, asi selge. Teiseks, luges meile kõgile mehike sõnad peale, et tehke korralikult ja hoolega tööd, ei mingit omavahel lobisemist. .. jne.. ja et hostelist oli ka kaebusi tulnud käitumise kohta. Noh, ei tea, ei puudutanud meid.. ja asusime tööle.

Mehikesed olid hoolikad ja käisid korduvalt üle vaatamas, kas teeme ikka tööd hästi. Naljakas oli aga see, et vaatamata sellele, et reeglid peale loeti; vanad olijad lobisesid ikka kõva häälega ning viilisid vahepeal töölt..

Smouko ajal kutsus ’sinine mehike’ (me kutsume teda nii, kuna ta on karm mehike, kes ropendab ja kannab sinist pluusi) meid kõiki kokku, et üks uudis teatavaks teha. Mannu siis muuseas tegi nalja ja ütles kõva häälega, kui tüdrukut kogunesid: „You’re gonna be all fired..“ :D Kõik kihistasid naerda..

Sinine mehike ütles, et saame iga virsikupuu eest 4 dollarit, aga et töö oleks hästi tehtud. Okey, back to work. Töö ajal olime meie vanade olijatega ühes otsas ning teises otsas olid Mannu koos oma soome partneriga, teised soome tüdrukud, rootslased ja saklased- kõik uued olijad nagu meie. Töö käigus hakkasid tüdrukud omavahel rääkima, et kaks tüdrukut lasti lahti.. et vist need saksa tüdrukud. Ja et kaks tükki olid kaasa läinud.. vist need rootslased. Mõtlesime, et okei.. veider.

Lunch time ja läksime tagasi sööma. Saime venelastega kokku ning hakkasime vaatama, et oi.. Mannu on kadunud. Mõtlesime naljaga, et näed, ta ka vist lahti lastud.. ja siis kuulsime, kuidas vanad olijad oma ringis arutama hakkasid, et kes lahti lasti: „One with the nice boobs... on with the...“ Ja siis oli juba teada: mannu lasti lahti. Me ei oskanud enam kuidagi reageerida. Kas nutta või naerda ? :D Olukord iseenesest oli küll väga koomiline. Siis andis Mannu telefoniteel märku, et ta lastigi lahti, kuna oli oma partneriga liiga palju oksi maha pillanud ... O_o ?!? Ja rootslased lasti lahti.. nad olid liiga aeglased... O_o ?!?! Esimene päev virsikutega.. ja liiga aeglased.. Ja kaks soome tüdrukut läksid koos nendega kaasa.

Seisukohta ei oskanudki enam võtta. Mis seal ikka, me siis otsustasime oma töö lõpuni viia. Töö ajal kuulsime palju tagarääkimist ja farmitöötajate omapoolseid mõnitusi.. ning tööpäeva lõpp oli veel eriti armas. Meie korjasime virsikuid ja sinine mees seisis meie kõrval.. rääkis teiste töötajatega: „Näed, laupäeval tuleb veel uusi inimesi, keda saab lahti lasta HAHAAHA.“ . Ja me olime sõnatud.. MISMÕTTES?

Hostelisse tagasi jõudes olid meie pead täiesti tühjad otsas: mida teha? Mannu oli soomlastega seal.. et Stanthorpesse minna (ta visati hoselist välja, palka ei saanud, võtme raha tagasi ei saanud, ja pidi rendi eest veel 57 dollarit juurde maksma :O). Me olime nii segaduses. Istusime venetüdrukutega meie tuppa põrandale maha ja hakkasime plaani välja mõtlema.

Nuputasime näiteks selle välja, et kui me jääme selle nädala eest rendi võlgu.. siis järgmine nädal jääme veel rohkem võlgu.. ja me maksame peale, et seda tööd teha. Isegi söögiraha ei teeni, ainult võlgasid. Masendav.

Ja uus plaan. Mannu sai Maci toimetatud (kuna ta ei tohtinud hostelis viibida). Võlga ta ei maksnud, sest polnud ju seda mitte kuskilt võtta. Anni, Birgit ja venetüdrukud läksid süüa tegema (26 muna keema, kanakoivad ahju, kana praadima, riis keema, hakkliha pannile..).. ja suurtes kogustes toit valmis (ei saanud lasta millelegi raisku minna). Seejärel asjad kokku ning minek.. sest võla nimel me tööd polnud enam nõus tegema. Meid saatis vaid teiste tüdrukute naer..  ja Mel’i (hosteliomaniku) poolvihase tooniga sõnad: „Just go..“

Plaan oli siis Mannu peale korjata, alustada uue töö otsimist ning veeta öö autos. No mis seal ikka, me tugevad tüdrukud! Teel Stanhorpe poole, hüppasime enne läbi Wallangarra pubist, kus pidi töötama üks tore tädi, kes vihkab Mel’i ja hostelit.. ning ta pidi abi pakkuma. Ka rootsi tüdrukud olid enne tema poole pöördunud. Abi oli missugune!! Jah, kuulsime, et me polnud esimesed tüdrukud..kellel nii läks, et koguaeg tuleb tüdrkuid hostelist murega.. et raha läinud, ainult võlad. Siis leidsime pubist oma toakaaslased neiudepaari, kes olid tõesti väga toredad ja sõbralikud inimesed (esimene arvamus neist oli hostelis väga vale.). Ütlesid meile, et farmis oldi täna kihla veetud 50 dollari peale, et kas suudetakse 6 tüdrukut lahti lasta...  . . . . . no comments please. Ja igaljuhul.. toreda pubi omaniku tädikese abi oli see, et saime ta hotellis (mis on kõikide hostelitega võrreldes LUKS!) ühe öö ööbida (hommikul aitame koristada) ja homme annab meile hea farmi kontaktandmed ja aadressi ja ühesõnaga.. ehk nüüd siis hakkab minema :) . . . Ja siis see tädike teadis meile rääkida Doc Spiros’est ja Bundabergist ja.. ühesõnaga- meil ikka näkkab :D:D:D

Elagu : „Elu on seiklus..“

Oleme elus ja terved, ja veel lõbusamad kui enne :)

Vabandan pika jutu pärast :D

Nüüd tuttu.. hommikune neljast ärkamine, tööpäev, vallandamisseiklus.. annavad endast tunda ! :D

Teel puufarmi.. asjatundjad naised :D

 Wallangarra pubi omanik :)

 Meie tuba Wallangarra naistehostelis. 

Tööjalanõud

Seiklusrikas Austraalia..

Teisipäeva hommikul viskasime viimase pilgu oma kodule ja Doc'ile peale, saime oma võtme raha tagasi ning panime Bundabergi poole põrutama..

Sõit oli päris koomiline. Esiteks oli meid Mitsubishi Magna's 5 + meie igaühe kohver (igaüks oma 20 kilo) + venelaste poolt oli veel umbes 10 kotti (riidepuud, tekid, padjad, kaal.. jne.. igaljuhul palju varandust). Teiseks, põhi käis kümmekond korda vastu maad ja lisaks kõigele ulatus kiirus vahepeal lausa 150'ni..

Punkti omalaadsele sõidule pani tee ääres lamav surnud känguru, kelle pea kahjuks auto rataste vahele jäi.. tähendab, ei jäänud.. see lendas vist kuhugi mujale. Jah, see hääl kõlas meil peas veel pikemat aega..

Päris lõpliku punkti.. pani siiski see, et me jõudsime Bundabergi edukalt kohale :)

Käisime palju hostelid läbi, sest enamus olid täis.. aga siiski mahtusime me ühte kenasti kõik ära. Viiese toa saime ka..

No toas polnud küll aknaid ja konditsioneer töötas ainult öistel tundidel.. aga me saime hakkama :) . Ja wc ja duššinurk olid terve hosteli peale ühised. Kuid mis ei tapa, teeb tugevaks! :D

Hosteli omanikud olid kohe meile lahked teatama, et selle nädala lõpuks on meil töö kenasti olemas.. Kuid siiski, oli see nende meelitamisviis.. sest olgem ausad, tööd nädalalõpuks me ei saanud. Saime küll standby listi, mis tähendas, et kui tahad hommikul kell 5 farmi tööle saada, tõuse kell 1 öösel üles ning mine neljaks tunniks maja ette ootama, ehk keegi loobub/jääb haigeks.. Juhei. 

Ja seetõttu, otsustasime veeta Bundabergis lihtsalt aega, nautida ilmu.. Näiteks, käisime rannas, ujusime esimest korda Austraalias (koos suurte kaladega), veetsime Pille ja Andreasega aega (kes sattusid vähe normaalsemasse hostelisse ja said järgmine päev kohe tööd : ) ) ja kõige tipuks, saime ka oma klubikogemuse kirja ^^. (tasuta saime sisse + tantsu lõime 4 tundi järjest)

Aga Bundaberg Bundabergiks.. uue suuna võtsime Stanthorpe poole, täpsemalt Wallangarrasse, puufarmi.. taaskord 600 km autoga sõitu + nädala söök kaasa. 

Pühapäeva õhtul jõudsimegi siis lõpuks kohale (õnneks!! , sest Natalia-roolis-autosõidud on rohkem kui ekstreemsed + me eksisime Brisbane'i lähedal ära, sest alles siis taipasid veneneiud meile mainida, et nad sõitsid ilma kaardi/juhiseta). Sättisime end siis hostelisse sisse. 8-sed toad, ainult tüdrukud. Mm.. aga üldiselt on hostel korras. Saab kossu mängida, puzzlet panna, lauamänge mängida, telekat vaadata + köök on hästi varustatud. Ja voodis ei paista ka enam bed bugs'e olevat :) .

Esmaspäeval me tööle ei saanud, ilm oli kole. Teisipäeval juba saime, kell 9. Farmis saime pisikesed oksakäärid ühte kätte ning redeli teise kätte, ning puuokste lõikumine võis alata.. Ehk siis 'tree pruning'..

Päris huvitav töö. Raske, aga saame hakkama. Käed on villis ja katki.. aga siiski, elame.. redelilt pole alla kukkunud veel :D

Ja täna käisime ka tööl (äratus oli 4.15, ehk siis.. tavapärane tööpäev- tagasi jõudsime kell 17). Ahjaa, täna oli farmis BBQ ka. Saime vorsti, saia ja coca't ning saime omale hot doge teha ja mmm.. nämmi, tasuta söök kulub vahelduseks ära :)

Boss on Tony nagu maasikatefarmis.. Doc'i juures.. hmm.. tähendab see siis head või halba ? :D Olgu.. see üllatuseks :D

Elu on seiklus, siiski.. oleme õnnelikud inimesed. :')

Austraalia.. on täis üllatusi !

 Hüvasti Caboolture..

 Bundaberg

Uued sihid, uued plaanid..

Nädalavahetus oli rahulik, veetsime kvaliteetaega 'pere' seltsis (Andreas ja Pille olid vanemate rollis, meie kolmekesti nende tupsud- pussunäod ^^). Sai naerda ja naerda ja veini joodud ja niisama oldud..

Pühapäeval kuulsime Kylie käest, et esmaspäevast alates ootab meid uues maasikafarmis taaskord noppimistöö  (jällegi 70 senti kilo eest..) ning kui hästi läheb, saame paari päeva pärast maasusid pakkima (aga Kyle'i sõnul pakkis ta 50 pakki päevas, pakk 20 senti- ja Red Bull'iga saab kiiremalt :'D)..

Venetüdrukud läksid nädalavahetuseks Gold Coastile tädi juurde ja pidid sealt tagasi jõudma alles esmaspäeval ..nii, et mõte nendega hommikul tööle saada.. ei toiminud. Olime segaduses.. sest ei teadnud mida uuel nädalal ette võtta: kas Kyle'iga hommikul kell 6 tööle minna (mille eest siis maksame jälle igaüks 10 dollarit.. ja ei tea palju me üldse seal korjame- kas üldse ongi midagi korjata) või oodata venelased ära ning võtta käiku plaan B..

 [Lisaks andsid pühapäeval meie kallid kaasmaalased Pille ja Andreas märku, et esmaspäeval suunduvad nad rongiga edasi Bundaberg'i, kus siis EHK peaks olema rohkem farmitööd ja paremad tingimused elamiseks/töötamiseks.. :D]

Ehk siis meie plaan B olekski olnud see, et esmaspäeval vene tsikkidega Bundabergi poole ajama panna..

Esmaspäeval ärkasime ühe tuttavaks saanud vanamehe jutu peale: Doc Spiros isiklikult oli tulnud kell pool kaheksa hommikul meie ukse taha ning ütles, et kasutame liiga palju elektrit ! :'D Väga armas temast. Ja siis peale noomitust läks istus tagasi oma van'i, keeras süüdet oma 5 minutit.. ja sõitis 5 meetrit edasi meie naabripoiste ukse taha.. käis neid noomimas, keeras jälle süüdet 5 minutit.. ja kadus. Ja uni oligi läinud :'D

Doc'i jutt pani mõtlema... et me tõesti võiks ja peaks elektrit veel rohkem kulutama (rikas mees, mis tal viga neid elektriarveid maksta)! :D

Ja tööle me ei läinud täna, vaid siiski otsustasime venetüdrukud ära oodata ja nendega uus plaan läbi arutada. Ja Andreas'e ja Pille lahkusid. Ja sporti tegime ka täna- käisime kahekesti väljasurnud Caboolture's jooksmas.. :D Jei. Ja õhtu lõpetuseks (enne interneti tulekut) mängisid naabripoisid meile kitra, vaatasime õudukat ja sõime puuviljasalatit: banaan ja apelsin, õunamahlaga (:

Nüüd oleme venelaste juures hostelis (kus on ka hea internet, õnneks) ja peame plaani homse suhtes: Kell 10 hommikul start Bundabergi poole! 

Bye Bye Caboolture & DOC SPIROS ! :'D

 Pussunäod "Notebook'i" vaatamas :D

 'Pisike' rohutirtsupoiss (: