Ebaõnnekütid

Esmaspäeva hommikul tuligi karavanipargiga hüvasti jätta. Kell 8 pidi olema väljasõit, aga kuna tegemist oli siiski meiega, venis väljasõit poole kümneni. Pakkisime asju, koristasime karavani (mis oli kui üks suur segasummasuvila isiklikult) ning käisime farmis, et kõigile veel viimane hüvastijätukalli teha.

Meie oma Mitsubishi Pajeroga ning saksapaar Sasha ja Julie oma van'iga.

Plaan oli õhtuks Fraser Islandile jõuda, aga hilise väljasõidu ning liiklusummikute tõttu pidime selle järgmisele päevale lükkama. Hüppasime läbi Warwickist ning shoppasime Brisbane'is ning õhtuks jõudsime Rainbow Beachile (kust pidi väljuma meie praam Fraser'ile). Veetsime öö autos (4-5 tundi und), ranna lähedal.

Hommikul kell 7 värskendasime end mõnusa ookeanis suplusega. Võrratu.. Jõudsid ainult põlvini vette ning tundsid, kuidas suured lained juba üle pea käisid. Kasutusele tuli ka Janno uus body board. 

Hüppasime külma duši alt läbi ning asusimegi teele. Igale ühele läks Fraser Islandi külastus maksma ainult 39 dollarit- kaks ööd, praamipilet, saareluba, telkimine.. Odav !

Põrutasime mööda liiva nn sadamasse ja läksimegi praamile ( mis sõitis ainult 5 minutit ). Ilm oli ilus ning tuju megahea! Ahjaa, sakslased kolisid ju meie autosse, kuna Janno auto on ju 4WD ning nemad oleksid arvatavasti oma van'iga esimesel võimalusel kinni jäänud, kuna Fraser ongi kui üks suur liivarand (90 miili randa + rohkem liiva kui Sahara kõrbes). Kihutasime mööda pikka rannaäärt koos mõnusa muusika saatel. Olukord oli enam kui ideaalne.. 

Esimene mõte oli leida camping, kus saab süüa teha, sest kõigi kõhud andsid tühjusest korinaga märku. Olime jõudnud metsa, kus jätkusid meie campingu otsingud.. ning mis me enda eest leidsime: üks auto oli mutta kinni jäänud. Mis seal ikka, tuli välja aidata. Janno sõitis siis uhkelt auto ette, Sasha istus rooli ning nagu niuhti oli auto mudast väljas. Meie auto muidugi andis väljatõmbamisest tugeva sidurihaisuga märku.. aga polnud hullu, vähemalt liikus. Vähemalt liikus.. veel järgmised kolm minutit.. kui Janno järsku keset metsa meile teatas, et sidur ei tööta enam. Juheii..

Igaljuhul, tagajärg oli see, et me korraldasime parmude seltsis keset metsa oma lõunasöögi ning peale seda läksid Janno ja Sasha mehaaniku järele linna nimega Eurong. Tüdrukud jäid poisse ootama. Ootasime 5 tundi. 5 tundi keset metsa, kust selle aja jooksul ei sõitnud mööda ühtegi autot. Mehaanik tiris auto randa, tahtis 150 dollarit. Rannas oli veel rohkem parme (sama palju, kui oli suvel Eestis sääske, aga need parmud olid eesti parmudest 5 korda suuremad ja hammustasid 5 korda valusamalt). Veetsime öö telgis. Ahjaaa, ning õhtul muidugi möödusid meie auto juurest ka paar dingot. (Dingo on rebase moodi metsik koer, keda kohe kindlasti ei tohi toita ega puutuda.. 2001 tapsid saare peal ka kellegi vist ära). Hommikul oli parme veel rohkem. Istusime kuhjaga autos ning ei teadnud enam mida teha.. Autot ka laenutada ei saanud, selleks pidi 25- aastane olema. 

Lõppkokkuvõttes kõndisime kokku umbes 15 km (edasi-tagasi)- läksime järve äärde, nimega Wabby. Seal oli mõnus. Ujusime ja nautsime sooja Austraalia ilma.. 

Õhtuseks tegevuseks valisime parmude püüdmise (ehk kes saab kõige rohkem parme õllepudelisse). Hommikul kell 7 haaras mehaanik meid jälle köie otsa autoga ning viis tagasi mandrile- Rainbow beachile mehaaniku juurde (sest saarel parandustöid ei tehta). Veel 400 dollarit. 

Mehaanik ütles, et viga on siduris ja arvatavasti tuleb see 1200 dollarit. Mis siis, et Stanthorpes uus sidur pandi -.- . 

Ja nüüd tuleb kõige kurvem osa.. 

vastvalt mõndadele asjaoludele lahkusid Mannu ja Anni sakslastega Rainbow Beachilt ning põrutasid edasi Gold Coastile ja Sydney poole. Janno ja Birgit ööbivad nüüd paar-kolm ööd (loodetavasti mitte rohkem) auto kõrval telgis ning ootavad, et Mistubishi Pajero lõpuks korda saaks. Mis edasi, seda ei tea.. 

Aga igaljuhul oli väga raske jätta Mannu ja Anniga hüvasti niimoodi.. järsku. Aga pole hullu, küll juba varsti näeme, eks !! :) 

Teid igatsema jäävad Birgit ja Janno Rainbow Beachilt (kus ikka veel ei eksisteeri telefonilevi). 

Palju õnne Janno.. ilusa 20'nda sünnipäeva puhul.

Elu on seiklus- ja kogemusterikas! 

(Pildid tulevad kunagi hiljem, kui leiame kiirema ja parema internetiühenduse - siin jookseb dollar iga viieteist minuti eest ning aeglane on ka veel pealetakka..)

Ja peabki asjad kokku pakkima..

Viisteist nädalat karavanipargis, nädal vähem Barbera farmis- ja nüüd järsku peab kilinad-kolinad kokku pakkima ning lahkuma- raske.

Raske on ära minna kohast, mis on kui oma kodu. Maha jätta kõik kalliks saanud inimesed, töökaaslased. Ja teha üks suur tadaa paprikafarmile. Hooaja algusest peale oleme need põllud täis istutanud, peaaegu et kõiki põlde rohinud. Kõik meie bossid ja supervisorid- nad on kui osa meie suurest Austraalia perest.. Jah, see on tõesti raske. Ja raske on ka karavan korda teha, sest kolm tüdrukut pole üle kuu aja siin mingisugust koristustööd teinud (vabandus: töö võttis kogu aja). Südames kõik on ja südamesse ka jäävad!

Segaduse keskel

Eile oli ametlikult meie viimane tööpäev. Kella kümneni rohimist ja saadetigi ära koju. Janno pani poste mulda, Andreas pani traati tomatitele ning Birgit jäi veel umbrohtu spreitama, kuid juba peagi saadeti ka nemad koju.

Kella seitsmest istusime köögis sakslastega ühiselt suure laua taha ja alustasime Janno sünnipäeva tähistamist (nagu teada, siis meie kallis kaasmaalane saab teisipäeval 20). Lauda katsid kartulisalat, krõpsud, ananass ja küpsisekook- mõnna. Juba peagi istusime autosse ja alustasime sõitu Centrali (pubi) poole: Pille roolis ja nalja kui palju (sest aeg-ajalt karjus ta  üle auto: „Ma ei leia käigukangi, ma ei leia käigukangi!“). Jõudsime siiski edukalt linna!

Pubist leidsime oma bossid ja supervisori ja pool-bossid. Vägev, sest nagu suured sõbrad, vihtusime nendega koos tantsu. Pidu, nalja, draamat- kõike sai! Ja afterparty oli meie bossi Roberto juures, kust siis külmast kangetena pärast koju jalutati.

Täna on farmirahval vaba päev, nii et saame siis lõpuks kohvrid kokku pakkida, karavani korda teha ning inimestega hüvasti jätta. Mõnus, ilm on soe ja muusikat kuuleb igast karavanist ning koristustööd käivad suure hoolega. Homme hommikul Janno, Mannu, Anni, Birgit alustavad oma roadtripi lõuna poole. Pille ja Kalla jätame siia.

 LÄBI 

 Janno ristis viinaga auto ära (see on nüüd lõpuks korras!  :D)

 Eestlased ja sakslased- Janno sünna

 Vihma eest juuksed varju- läksime Beach-partyle pubisse

 Meie bossud: former Cory; BOSS Robbie; boss Vito; Supervisor Ross; former Kevin

(formerid on pm samad, mis pool-bossid)

Pakha aitas Janno autot koristada :D

Viimased päevad vagude vahel...

Kuna meile saabuvad siia karavaniparki aeg-ajalt sõnumid, et täiendage blogi, siis pühendusega soovijale me seda ka teeme.

Enne Austraaliat sai ikka unistatud, et saaks minna reisima, teeniks palju raha, saaks shopata jne... Aga nüüd, põllu peal tööd tehes, on meie kõige kõrgemad unistused, et kasvõi korraks läbiks keha üks külm tuuleiil või et jääkülm vesi oleks vaootsas ootamas. Tõsi, päevad on läinud liigagi palavaks. Näiteks täna rohisime ligi 30.-ne kuumakraadiga. Müts pähe, prillid ette, päiksekreem peale, veepudel valmis ja peab vastu küll :) .

Meie farm on, nagu ikka, täis omapäraseid ja huvitavaid inimesi. Töötiimi kuuluvad laisad prantsusepoisid, jutukad saklased, inglased, pisikesed pilud, paarike Nepaalilt ja õpetav vanamees. Itaallasi enam ei ole. Nemad loobusid, kui istutamine läks liiga palju üle rohimisele (seda tööd tundub, et ikka kohe üldse ei sallita :D). Aga vaesed Euroopa murid (Janno leiutatud hüüdnimi), nemad on meil rahast ju tühjaks jooksnud ning tööd nad ju ka teha ei taha. Jah, Austraalias on imelihtne kiirelt rahast ilma jääda, sest kõik on ikka väga kallis (võrreldes eestiga). Aga nüüd on hakanud ühisköögis külmakapist teiste toit kahtlaselt kiirelt ära kaduma. Saklaste müslibatoonid ja kotitäis muud toitu. Ei tea, ei tea.. No õnneks lukustasid nüüd sakslased köögikapid :D (Kaamera pealt selgus, et itaallased olid öösel köögis tund aega külmkapist teiste toite söönud)

Siis Janno Mitsubishi. No meie kallis kaasmaalane viis siis lõpuks esmaspäeval auto parandusse ning sai tagasi Voicemaili: uus sidur vaja panna ning maksma läheb 1200 dollarit. Juhei.  Piisas juba sellest, kui Janno läks poodi, et osta CD-toorikuid uue auto jaoks.. et siis Eesti laule täis põletada. Aga mis tegi Janno: ostis 50 DVD toorikut....

Paar päeva hiljem läksid siis Mannu ja Janno taaskord linna, et lõpuks CD- plaadid ära osta. Mannu näitas Jannole, et näed, vaata , kui odavad plaadid: ainult 1.89 üks plaat. Janno ostis siis kohe kaheksa tükki.. Tuli välja, et tegemist oli tühjade karpidega :D

Ning kui hästi läheb, siis juba esmaspäeval alustame neljakesti, Janno, Marianne, Anni ja Birgit, ROADTRIPI ! Aga, et mitte asju ära sõnuda.. siis ei räägi veel kuhu täpselt me põrutame (:

 Mannu ja saklased Max & Caro

 Mannu ja ta lunchbox

 Lunchtime..

 PILLE 

 Rohimistiim

 Krabipoisid

 Meie boss BIG- VITO (Super Mario )

 Supervisor ROSS isa VITOga

 Bosside boss ROBBIE !

David ja Andy

Mannu ja Pille fotoseeria emotsioonidest: Rohimine, istutamine, ME SAAME KOJU, itaallased 

Kuna Janno Mitsubishi Pajero kohe peale ostmist imelikke hääli hakkas tegema ja sidur üles hakkas ütlema.. siis tänu Andrease abiga sai auto lõpuks korda! Nii et kui hästi läheb, siis juba 9 päeva pärast saab asjad karavanis kokku pakkida ning alustada meie roadtrip'i.. (aga sellest lähemalt juba natuke hiljem). Kolm kuud farmitööd seljataga- usun, et üks puhkus kuluks ära küll! 

Veetase on igalpool langenud peaaegu et täielikult, nii et muretsemiseks pole enam põhjust. Päike saadab meid taaskord 10 tunnistel rohimispäevadel. 

Farmist nii palju, et meid on nüüd juba 30. Nii sakslased, prantslased, eestlased, inglased, kanadalased, kaks jaapanlast ja mõned mehed veel.. igaljuhul kirev seltskond.

Juba parem..

Hommikul viis läbi koputati karavaniuksele ning kamandati taaskord tööle. 10 tundi paprikate rohimist.. ja isegi päike ilmutas ennast, ning muutis päeva palavaks ja andis näole jumet. Vesi on taandunud peaaegu et täielikult.

Mis teeb muret, et Woolworths (meie toidupood) ei saa Brisbane'iga ühendust ja uus kaup saabub sinna alles esmaspäeval. Piima, leiva (loe: saia) ja lihaga võib selleks ajaks hüvasti jätta.. :D

Aga elame üle :)

Üleujutuste ja vihma keskel...

Paljud inimesed ikka küsivad, et kuidas meil siin olukord on.  Kas uputab ka ?

No rahustuseks võin öelda, et meiega on veel kõik siin korras ja ära ei upu. Aga üldisemalt rääkides võib öelda, et olukord siin osariigis on siiski väga hull.

Kogu Queenslandi kirdeosa on peaaegu et vee all, inimeste kodud hävinevad, tammid purunevad ja tänavad on täis tohutut vett. Alles hiljuti käisime Toowoombas (mis on Stanthorpest 140 km kaugusel) shoppamas.. ja nüüdseks on seegi linn vee alla mattunud. Paljud inimesed on ka uppunud ja tsunaami tagajärjel surnud.

Mis meil siin siis toimub ? Vihma sajab 24/7.. ja seda päris ausalt.

Eile hommikul saadeti meid tööle, taaskord paprikaid rohima. Aga et paprikapõllu juurde pääseda, tuli kasutada maanteed, sest et otseteed kasutada ei saanud (seal vahepeal on sild, mis oli üleni vee all). Ka pikemat teed mööda sõites, jäi tee peale üks sild, mis oli 0.4 meetrit vee all. Vaatamata vee kogusele sillal, ületasime suure veoautoga (kus taga istus 20 rohijat) silla ja jõudsimegi lõpuks paprikapõlluni. Läks rohimiseks. Tunni pärast saatis meie tööd juba tohutu padukas ning kella seitsmeks jätsime rohimisega  selleks päevaks hüvasti. Olime kõik läbimärjad ja külmumas. Lisaks kõigele oli meie veoauto mutta kinni jäänud, nii et pidime seda oma suure seltskonnaga lükkama. Aga näed, välja lükkasime. Läksime kõik koju ära... (ja see sama sild, mis oli 0.4 meetrit vee all, oli kella 11’ks meeter vee all).

Aga vihmasadu jätkus ning tekitas ka meie farmis sellega katastroofi. Paprikate ja tomatite vaod on pooleldi vee all. Lisaks kõigele on meie farmis üks suur tamm.. mis ajab, et peaaegu vett üle. Teed, mida mööda sai enne sõita.. nendest on saanud kosed ja vesi on hävitanud need peaaegu, et täielikult. Ning seetõttu on ka meie töö farmis peatatud mõneks ajaks.. ei tea, kas saabki üldse lähiajal tagasi. Igaljuhul vihm on teinud hävitustööd liigagi palju..

Linnas, kus on oma kümmekond silda, on täielikult vee all ja suletud. Toidupood pandi eile kinni, vesi tuli sisse.  Aga mis meil selle pärast muretseda, vett on nii palju, et me ei pääse linnagi. (Muidugi on võimalus kasutada New England Highway’d.. üle 60 km sõitu). Mis veel ? Ahjaa, karavanipargis saab varsti ujuma minna. Isegi meie ühiselutoas ujub põrand. Ja ei, see vihm ei anna alla. Kohalikud räägivad ka, et sellist asja pole küll viimaste aastakümnete jooksul toimunud.

Loodame, et asi läheb peagi paremaks..

Aga igaljuhul hoiame teid asjade kursis ! :)

Ja ärge meie pärast muretsega, tuleme hästi toime ! 

 Karavanipark

 Farmis (seal, kus oli enne tee..)

 Tomatid..

Peale likvideerimistööd..

Toowoomba:

Head uut..

Vana-aasta viimasel päeval tegime tööd.. nagu ikka. 

Kuna pika tööpäeva tõttu läks plaan- vana-aasta õhtu Byron Bayl veeta- nihu, siis õhtul suundusid Pille, Andreas ja Marianne Toowoombasse ning ülejäänud rahvas jäi karavaniparki. Enne keskööd läksid 8 sakslast ja 2 eestlast (Janno ja Anni) Stanthorpe pubisse. Karavanipargi kohalikud ja Birgit jäid piljardit mängima ning vaatasid telekast Sydney ilutulestikku, sest kahjuks on Queenslandis selline asi keelatud.

Pildipoisid teile 2010 aasta viimasest päevast..

Janno ja ta uus suur sõber Rob (punkar- kes meile algul kohe üldse ei meeldinud :D)

Paprikapoiss

Sign off..

 Inglane Andy

 Anni ja sensitive skin ehk sakslane Fight, kes end poole tunni ajal 5 korda kreemitamas käib..

 Kevin ja ta lapselaps 

Ps. Ilusat euroaega teile Eestisse :) 
.