Backpackers Anni & Birx: Ja peabki asjad kokku pakkima..

Viisteist nädalat karavanipargis, nädal vähem Barbera farmis- ja nüüd järsku peab kilinad-kolinad kokku pakkima ning lahkuma- raske.

Raske on ära minna kohast, mis on kui oma kodu. Maha jätta kõik kalliks saanud inimesed, töökaaslased. Ja teha üks suur tadaa paprikafarmile. Hooaja algusest peale oleme need põllud täis istutanud, peaaegu et kõiki põlde rohinud. Kõik meie bossid ja supervisorid- nad on kui osa meie suurest Austraalia perest.. Jah, see on tõesti raske. Ja raske on ka karavan korda teha, sest kolm tüdrukut pole üle kuu aja siin mingisugust koristustööd teinud (vabandus: töö võttis kogu aja). Südames kõik on ja südamesse ka jäävad!

Segaduse keskel

Eile oli ametlikult meie viimane tööpäev. Kella kümneni rohimist ja saadetigi ära koju. Janno pani poste mulda, Andreas pani traati tomatitele ning Birgit jäi veel umbrohtu spreitama, kuid juba peagi saadeti ka nemad koju.

Kella seitsmest istusime köögis sakslastega ühiselt suure laua taha ja alustasime Janno sünnipäeva tähistamist (nagu teada, siis meie kallis kaasmaalane saab teisipäeval 20). Lauda katsid kartulisalat, krõpsud, ananass ja küpsisekook- mõnna. Juba peagi istusime autosse ja alustasime sõitu Centrali (pubi) poole: Pille roolis ja nalja kui palju (sest aeg-ajalt karjus ta üle auto: „Ma ei leia käigukangi, ma ei leia käigukangi!“). Jõudsime siiski edukalt linna!

Pubist leidsime oma bossid ja supervisori ja pool-bossid. Vägev, sest nagu suured sõbrad, vihtusime nendega koos tantsu. Pidu, nalja, draamat- kõike sai! Ja afterparty oli meie bossi Roberto juures, kust siis külmast kangetena pärast koju jalutati.

Täna on farmirahval vaba päev, nii et saame siis lõpuks kohvrid kokku pakkida, karavani korda teha ning inimestega hüvasti jätta. Mõnus, ilm on soe ja muusikat kuuleb igast karavanist ning koristustööd käivad suure hoolega. Homme hommikul Janno, Mannu, Anni, Birgit alustavad oma roadtripi lõuna poole. Pille ja Kalla jätame siia.