Ebaõnnekütid

Esmaspäeva hommikul tuligi karavanipargiga hüvasti jätta. Kell 8 pidi olema väljasõit, aga kuna tegemist oli siiski meiega, venis väljasõit poole kümneni. Pakkisime asju, koristasime karavani (mis oli kui üks suur segasummasuvila isiklikult) ning käisime farmis, et kõigile veel viimane hüvastijätukalli teha.

Meie oma Mitsubishi Pajeroga ning saksapaar Sasha ja Julie oma van'iga.

Plaan oli õhtuks Fraser Islandile jõuda, aga hilise väljasõidu ning liiklusummikute tõttu pidime selle järgmisele päevale lükkama. Hüppasime läbi Warwickist ning shoppasime Brisbane'is ning õhtuks jõudsime Rainbow Beachile (kust pidi väljuma meie praam Fraser'ile). Veetsime öö autos (4-5 tundi und), ranna lähedal.

Hommikul kell 7 värskendasime end mõnusa ookeanis suplusega. Võrratu.. Jõudsid ainult põlvini vette ning tundsid, kuidas suured lained juba üle pea käisid. Kasutusele tuli ka Janno uus body board. 

Hüppasime külma duši alt läbi ning asusimegi teele. Igale ühele läks Fraser Islandi külastus maksma ainult 39 dollarit- kaks ööd, praamipilet, saareluba, telkimine.. Odav !

Põrutasime mööda liiva nn sadamasse ja läksimegi praamile ( mis sõitis ainult 5 minutit ). Ilm oli ilus ning tuju megahea! Ahjaa, sakslased kolisid ju meie autosse, kuna Janno auto on ju 4WD ning nemad oleksid arvatavasti oma van'iga esimesel võimalusel kinni jäänud, kuna Fraser ongi kui üks suur liivarand (90 miili randa + rohkem liiva kui Sahara kõrbes). Kihutasime mööda pikka rannaäärt koos mõnusa muusika saatel. Olukord oli enam kui ideaalne.. 

Esimene mõte oli leida camping, kus saab süüa teha, sest kõigi kõhud andsid tühjusest korinaga märku. Olime jõudnud metsa, kus jätkusid meie campingu otsingud.. ning mis me enda eest leidsime: üks auto oli mutta kinni jäänud. Mis seal ikka, tuli välja aidata. Janno sõitis siis uhkelt auto ette, Sasha istus rooli ning nagu niuhti oli auto mudast väljas. Meie auto muidugi andis väljatõmbamisest tugeva sidurihaisuga märku.. aga polnud hullu, vähemalt liikus. Vähemalt liikus.. veel järgmised kolm minutit.. kui Janno järsku keset metsa meile teatas, et sidur ei tööta enam. Juheii..

Igaljuhul, tagajärg oli see, et me korraldasime parmude seltsis keset metsa oma lõunasöögi ning peale seda läksid Janno ja Sasha mehaaniku järele linna nimega Eurong. Tüdrukud jäid poisse ootama. Ootasime 5 tundi. 5 tundi keset metsa, kust selle aja jooksul ei sõitnud mööda ühtegi autot. Mehaanik tiris auto randa, tahtis 150 dollarit. Rannas oli veel rohkem parme (sama palju, kui oli suvel Eestis sääske, aga need parmud olid eesti parmudest 5 korda suuremad ja hammustasid 5 korda valusamalt). Veetsime öö telgis. Ahjaaa, ning õhtul muidugi möödusid meie auto juurest ka paar dingot. (Dingo on rebase moodi metsik koer, keda kohe kindlasti ei tohi toita ega puutuda.. 2001 tapsid saare peal ka kellegi vist ära). Hommikul oli parme veel rohkem. Istusime kuhjaga autos ning ei teadnud enam mida teha.. Autot ka laenutada ei saanud, selleks pidi 25- aastane olema. 

Lõppkokkuvõttes kõndisime kokku umbes 15 km (edasi-tagasi)- läksime järve äärde, nimega Wabby. Seal oli mõnus. Ujusime ja nautsime sooja Austraalia ilma.. 

Õhtuseks tegevuseks valisime parmude püüdmise (ehk kes saab kõige rohkem parme õllepudelisse). Hommikul kell 7 haaras mehaanik meid jälle köie otsa autoga ning viis tagasi mandrile- Rainbow beachile mehaaniku juurde (sest saarel parandustöid ei tehta). Veel 400 dollarit. 

Mehaanik ütles, et viga on siduris ja arvatavasti tuleb see 1200 dollarit. Mis siis, et Stanthorpes uus sidur pandi -.- . 

Ja nüüd tuleb kõige kurvem osa.. 

vastvalt mõndadele asjaoludele lahkusid Mannu ja Anni sakslastega Rainbow Beachilt ning põrutasid edasi Gold Coastile ja Sydney poole. Janno ja Birgit ööbivad nüüd paar-kolm ööd (loodetavasti mitte rohkem) auto kõrval telgis ning ootavad, et Mistubishi Pajero lõpuks korda saaks. Mis edasi, seda ei tea.. 

Aga igaljuhul oli väga raske jätta Mannu ja Anniga hüvasti niimoodi.. järsku. Aga pole hullu, küll juba varsti näeme, eks !! :) 

Teid igatsema jäävad Birgit ja Janno Rainbow Beachilt (kus ikka veel ei eksisteeri telefonilevi). 

Palju õnne Janno.. ilusa 20'nda sünnipäeva puhul.

Elu on seiklus- ja kogemusterikas! 

(Pildid tulevad kunagi hiljem, kui leiame kiirema ja parema internetiühenduse - siin jookseb dollar iga viieteist minuti eest ning aeglane on ka veel pealetakka..)