Neljapäeval põrutasid siis ülejäänud minema ning Janno ja Birgit jäid Rainbow'le. Otsustasime öö autos veeta. Aga kahjuks otsustasid seda teha ka sääsepoisid. Valida oli, kas paneme aknad kinni ja lämbume umbsesse Mitsubishi Pajerosse või tapame öö otsa sääski. Otsustasime viimase kasuks. Kaua vastu ei pidanud. Kell pool kolm öösel kolisime auto kõrvale telki. Hommikul nägi Janno välja nagu oleks leetrites.
Reedel lubati auto töökotta sisse lükata ning peale lõunat parandama hakata. Meie veetsime Jannoga samal ajal päeva rannas, suplesime ookeanis ning nautisime liival 30.-ne kraadist soojust.. Enne viit jõudsime tagasi töökoja juurde ning mis me avastasime: auto ikka sama koha peal. Siis lõpuks lükkasime üheskoos Janno auto sisse ning hakati uurima. Öeldi, et laupäeval peaks tõenäoliselt me läinud olema. Õhtusöök- Fraser Islandi automehaaniku poolt saadetud krabi ning liiva seest läbi käinud shampooni-maitseline arbuus. Öö taaskord telgis.
Sõber automehaanik lubas paar õllet teha ning siis koju minna. Paarist õllest sai loomulikult rohkem kui paar ning pidu kestis töökojas kella neljani öösel. Muusika oli sama kõva kui Bravo keskpõrandal. Lisaks küsis mehaanik meilt öösel, et kas me magame (no tõenäoliselt sellise muusika saatel just unenägusid ei näe) ning mainis, et tuul pidi kaks korda hullemaks minema (mis siis, et tunne oli, et kohe me koos telgiga ära ka lendame).
Laupäev- ärkasime veeloigus, vihma oli öösel liiga palju sadanud. Kell viis lasime juba madratsi tühjaks ning hakkasime asju pakkima. Kahjuks aga kutsus mehaanik Birgit auto juurde, näitas ära põlenud sidurit ning ütles, et ehk pühapäeval olete läinud. Öö taaskord telgis. Mehaanik lubas paar õllet teha...
...ja seda ta ka tegi.
Pühapäev- kell 14- auto valmis, mehaanikule suur summa nina ette, suured tänu sõnad (ei, mitte öise pidutsemise pärast, vaid seetõttu, et meie pärast nädalavahetuse töökojas veetis) ning minek...
No comments:
Post a Comment