Doc Spiros.

Täna tuleb kaks postitust korraga, kuna oleme jälle end netimaastikult leidnud.. McDonaldsi laua taga.

Mis vahepeal juhtunud on.

Prantslased lahkusid ilma rahata, eestlased ei saanud ka oma nädalast üüri raha tagasi- nii et saame nendega veel 5 päeva koos elada. Meie, kes pidime esialgu seaduste kohaselt teise nädala rendi Doc'ilt tagasi saama, siiski ei saanud raha tagasi. 

Käisime ka Doc'iga isiklikult rääkimas.. üks hädine, must ja haisev vanamees ratastoolis (tegelikult on see ainult petteks, ta siiski veel kõnnib omal jalgadel) , kelle suust kõlas vaid lause: "No refunds.." . No tere tali :D 

Käisime isegi politseimajas abi küsimas.. vastu saime pataka pabereid, mis tuleb ära täita ja kuhugi Syndeysse saata.. et võib-olla nad siis võtavad kunagi midagi ette.. 

Ahjaa, teisipäevaga lõppes meie maasude korjamine farmis (kuna maasikaid põhimõtteliselt pole enam). Neljapäeval peaksime siis sularahas palka saama.. mis on küll üüratult pisike... aga vähemalt midagigi. 

Siis võib-olla saame kuskile teise maasika farmi esmaspäeval/teisipäeval tööle.. pakkijateks. Nojah.. see ka selline ebakindel värk ja palgast pole aimugi. Elu missugune :D

Aga eks me ikka üritame mingi kavala plaani välja mõelda, et see Doc nii õnnelikult ja rikkana meist lahti ei saaks :D 

Päevad on palavad ja vihmased.. ja nüüd nautige maasikafarmi pilte :D

Anni ja Mannu maasikaid avastamas :D

 

Trolli :')

 Kastid trollile ja minek :D

Maaaasud :)

 Maasikavagu

 Lõunasöök- nomnom

ps. siin ka üks youtube'i video, mis on tehtud meie hosteli neljandast korterist.. http://www.youtube.com/watch?v=EryusQX3_2A (sellest kõige korralikumast- meil nii luks see välja ei näe) :D ( selle video on postitanud keegi tundmatu kunagi 5.-ndal veebruaril..)

Ja mainimstväärt- eile Doc'i juures olles, astus samal ajal kontorisse sisse üks uus backpacker (tuli just raha maksma). Ja mis seal ikka, meie raputasime pead ja ütlesime vaikselt "Don't come here"... ja sellepeale jooksis noor meesterahvas õue oma tüdruksõbra juurde tagasi.. ise samalajal naerdes, et kus ta küll sattunud on. Väljas rääkisime kähku neile olukorrast täpsemalt.. ning saidki uued backpackerid päästetud :)

Maasikad, kirbud ja Doc Spiros

Aina põnevamakas läheb..

(juttu on palju, nii et kellel viitsimist.. see loeb :D)

Pühapäevane ärkamine tuli Kylie kõne peale, kui ta helistas ja teatas, et on meile pakkuda tööd ukselt-uksele käijatena ning mingisuguse veekanistri müüjatena.. (no ilmselgelt me maasikafarmi palgaga rahul ei olnud ja küsisime talt, et äkki on pakkuda tööd ananassifarmis- aga ei, maasikafarmi hooaeg lõppeb ja nii ka ananassifarmis.. no farm job..). 

Me muidugi sellise „door-to-door“ töö pärast sellisesse linna ei roninud..(kui seda saab linnaks nimetada), seetõttu  jäime vastuse võlgu ja alustasime oma kurnavat vabat päeva. Sellepärast kurnav,  et olgem ausad, me tulime siia linna.. Sydneyst, loobusime kruiisilaeval tööst.. lootes, et meid ootab ees farmitöö, vähemalt 17 dollarit tunnis töö, 8-9 tundi tööd päevas ning 6 päeva nädalas  (nagu oli lubatud), aga tegelikult ootas meid ees see masendav vaatepilt: tore maasikakorjamistöö,  kus palka saab miinimumkoguse (sest hooaeg lõppeb..) ja me maksame siin olemise eest rohkem, kui teenime.

Kuigi oleme sellesse olukorda üpriski positiivselt, fantaasiarohkelt ning naljaga suhtunud.. oli pühapäev meie tujutu päev.  Me olime sattunud selle Doc’i , kes siis see nn boss on, pettuste küüsi. Lubadused.. mis olid antud, olid tühised.

Vedasime end siis poodi, ostsime kokku kõige odavamaid toite, läksime end taaskord „koju“  söögiga täiendama ja ronisime jälle McDonaldsisse internetti otsima (masendavalt aeglasele netile oli  õnneks lohutuseks üks dollariline jäätis.. ). Aga netis käik polnud üldse nii lohutav.. pigem kurnav ning lisaks avastasime kõige tipuks.. et Doc on tegemist teinud mentidega. Jah, seesamune meie ’’tööandja’’ on mitu korda telekas olnud seoses backpackeritelt raha välja petmisega. Naiss.. ja naerda sai jälle laginal.. nagu mingi filmistsenaarium..

Pühapäeva õhtul sadas meie tuppa sisse veel Kylie, kes siis meilt uuris, mis järgmisel hommikul ette võtame. Meie, kurnatud näod peas, vastasime, et me võime maasikafarmi tööle minna.. aga seda raha, mida ta meilt bensiiniks nõuab.. meil lihtsalt pole (võib-olla isegi oleks.. aga olge normaalsed- 15 km edasi – tagasi ja ta saab meilt üle kolme saja krooni.. ). Tuli pakkumisele taaskord veekanistrite müümise jutt. Ehk 5 klienti päevas, kellele suudad selle veevärgi pähe määrida.. ja nii nädal jutti.. siis saad mingi summa raha. N O! Ja õnneks lubas Kylie siis meid esmaspäeva hommikul siiski tööle toimetada (kui transpordi tagasi leiame ise).

Vahepeal leidsime kõik kolmekesti üles oma kaotsi läinud eesti kõnekaardid- see pidi head tähendama..

Ja paistab, et tähendaski. Esmaspäeva hommik, kell 5.20 kõlas esimene äratus ja ükshaaval me ka üles järjest tõusime..

Munad keema, makaronid mikrolainahju.. sõime, riide ja taaskord maasikafarmi poole teele. Seekord aga võttis Kylie lisaks meile veel kaks uut tüdrukut peale (teisest hostelist, mis kuulub ka Doc’ile). Tähendab, ta ei võtnud neid peale.. nad sõitsid oma autoga meile järgi. Ja mis kõige parem- nad olid venelased :D . Juheii.. saime liitlasi juurde !

Ja peale esialgselt tutvust maasikafarmis oli kõik juba tip-top olemas: mõnus sõbralik õhkkond ning plaan peale kahte nädalat ühiselt siit kuskile kaugemale ära põrutada + nüüd oli meil ka olemas transport tööle ja tagasi :’) .

Maasikafarmis tegime tööd nagu ikka, nüüd juba osavamatena.. kuigi jah, peale poole maasikapeenra korjamist (need on ikka pärispäris pikad peenrad), haarati kastike meie trollilt, kutsuti peenra algusesse kaasa ja öeldi: näed, nüüd korja uuesti- väiksed, mädanenud viska ära ja suured/ilusad/punased korja ikka ära. Töö põhjalik ja korralik.. ja no sõna „rubbish“ ja „too small“, „too ugly“.. kuulsime korduvalt ja see kõik kulus väga sügavalt pähe.

Lõunasöögiks oli meil seekord porgand, õun, muna, saiaviil ja küpsis.. igaühele. Hiinlased, kes oma makaronidega mikrolainahju järjekorras seisid, tegid imestunult suured silmad ja küsisid, et kas me tõesti sööme kõike seda.. (kui nägid kolme valget tüdrukut laua ääres istumas ja porgandit krõbistamas..). Jah, nii ta oli... kokkuhoidlik eesti töönaise lõuna :D

Peale pikka ja palavat tööpäeva (mis kestis seekord 7 tundi), oli tulemus vähe parem. Korjasime igaüks üle 70’ne kilo.

Põrutasime siis vene tüdrukutega tagasi hostelisse ja leppisime kokku, et hakkame koos tööl käima.

Oma niiöelda „kallisse kodusse“ jõudes.. ootas meid ees uus üllatus. Meie hosteliruumi ukse avasid kaks noort inimest: Pille ja Andreas.. jah, eestlased.. meie uued toanaabrid. Meie, mustade, väsinud ja poristena.. alustasime kohe olukorra ettepuristamisega. Kõige selle peale .. otsustasid Pille ja Andreas otsemaid suuna võtta office’sisse.. ja oma nädala üüriraha tagasi küsida. Samal ajal maabusid meie naaberkorterisse (kui seda saab nii nimetada..) veel inimesi: neli prantslast. Eesti noorpaar võttis suuna Doc’i poole ning meie tegime tuvust uute naabritega. Tutvustasime ka oma meeldivat sügavkülma (mille peale kostus vali : „ W .......... T ....... F ?!!“  :D ) .. ja rääkisime ka neile olukorrast. Taaskord liitlased juures. Prantsuse mehed olid kohe samal arvamusel:  Doc’ilt raha tagasi küsida! Ja meie.. kui juba vanad kalad siin.. avastasime, kui palju liitlasi me saanud olime. Jah ja need kõik tulid siia maasikaid  korjama.. oeh, vaesekesed, kui kuulsid tõde kogu selle töö kohta. Aga nii ta oli ja nii me ka neile rääkisime.

Põnevus tappis.. sest me ei suutnud väljagi mõelda, mis järgmisena juhtuda võib. Viskasime läpakad õla peale ja lootsime, et ehk hostelist, kus venelased ööbivad, leiame interneti ja saame meili lugeda. Aga jah, see nn „hostel“ nägi sõnaotses mõttes välja saast. Saast koos sääskedega ja väga mitteeksisteeriva internetiühendusega.  Mis seal ikka.. võtsime siis suuna raamatukogu poole, et seal vähemalt 10 minutit netis olla..et saaks meili lugeda (- kuna Mac’is seda kahjuks teha ei saa!). Samal ajal helistasid meile PilleAndreas- ei saanud mingit raha tagasi, kuna Doc ja Kylie.. olid selle jutu peale põhimõtteliselt minema kõndinud. Nojah.. kurb, aga tõsi. Raamatukogus kiirelt kordamööda lugesime oma meilid läbi (õnneks saime tasuta , muidu peab 3 dollarit maksma tunniajase käigu eest). Uus, hea uudis ! Meid võetakse puuistutamisfarmi tööle... aga seda praeguse seisu järgi kahe nädala pärast.. ning raha, millega sinna minna ja seal olla.. meil ka pole. Aga number on olemas ja plaan on ka täpsemalt selle kõige kohta uurida.

Tagasi oma kodukeses, jätsime Marianne eestlastega ning ise läksime kahekesti tagasi McDonaldsisse internetti avastama. Vastu tulid tee peal meile prantsuse mehed, kes olid juba kõige selle peale politseid külastanud ning ütlesid, et järgmine päev lähme kambakesti tagasi. Okei, põnev! Ja Poliinaga saime telefonis rääkida, mis oli kõige juures nii hea ja rõõmustav!

Teel Maci suutis veel üks naisaborigeen rattal meid hirmutada ja otsustas meid ka jälitama hakata.. ei no Caboolture elu on ikka täisväärtuslikult põnev !

Nii.. meie Mcdonaldsis.. ja järsku astusid sisse kolm noormeest ja üks neiu. Ja mis me kuulsime: eesti keel!  :D

„Tere“.. kostsime kõva häälega nendele inimestele ning sissesadanud kamp tardus paigale.. Vaadati meid suurte silmadega, öeldi „tere“ ja küsiti: „Where are you from?“.. Jah, me olime eestlased siiski ja tegime neilegi selle selgeks. Rõõm kõigipoolne, jälle uued eesti tuttvad Austraalias olemas. Üks noormees oli tegelt austraallane. Ja rääkisid meile, et töötavad ka maasikafarmis.. kus saab 17 dollarit tunnis (: (aga väike farm, ja me ei mahu sinna kahjuks. :( ). Ja siis.. kõige tipuks tuli välja, et nemadki olid kuulnud sulist, nimega Doc Spiros !!! Ja aussi noormees ütles, et ta oli ka samas „hostelis“ olnud.. sama jama... sama mees igalpool telekas, pettur jne.. Et ainuke lahendus, ärge makske raha (kuid vabandage, me ju juba maksime..). Ja siis.. üks täiesti tavaline naine, kes sõi kõrvallauas oma pojaga mac’i einet, liitus meie vestlusega ning hakkas rääkima: „Yes, this Doc Spiros.. he is very bad man.. jne“ .

Jah.. me jälle naersime veits ja mõtlesime, et nüüd on see aina põnevam ja põnevam juhtum.

On alles kuulus mehike.. peaks mainima.

Teel tagasi hostelisse. .avastasime raudteejaamast (mida peame igakord ületama, kui Mac’i lähme..), et jaama lifti oli keegi kinni jäänud ja mingi töömees üritas neid välja kangutada.

Film, mis film.. aga seda on vist lausa et võimatu sõnadega kirjeldada. :D

Kes teab, mis meist homme saab (esialgu lähme siiski maasusid korjama ja anname oma andmed, et seda väikestki palka kätte saada..). Igatahes prantsuse mehed võtavad suuna hommikul Doc’i poole.. ja küsivad oma raha tagasi. Ja eks meiegi homme, peale tööd.. üritame sama.

Ja lõpuks selgus, miks Anni linale ja igalepoole mujalegi „Spiros“ soditud on :D

Elagu kirbud ja Doc Spiros ! :)

Põnev.. põnev ... põnev :D ( loodame, et teil väga igav ei ole lugeda..  Aga siiski, hoiame teid kõige toimuvaga kursis ! )

Ännie änd Bridget änd also Marianne (+ farmis on meie nimed vist kõigil peas, sest paistame igatmoodi silma) 

Olgu, üritame nüüd kokkuvõtlikumad olla ja lühemalt kirjutada.. :D

Maasikad..maasikad..maasikad :)

Laupäeva hommik, viisteist minutit ennem kuute kõlasid äratuskellad ning oligi aeg tõusmiseks ning tööle sättimiseks. Taaskord pakisupid ning nuudlid hommikusöögiks, asjad kotti, riide ning juba kostiski väljast autosignaal. Kiirustades tormasime välja ning alustasime Kylie’iga sõitu farmi poole.

Sõit kulges nagu ikka, kõva muusika saatel ning küsimusega: „Kas teil bensuraha on kaasas?“ .

Jõudsime siis lõpuks farmi (mis oli 15 km kaugusel hostelist). Kylie’i ütles, et kui küsimusi on, siis otsige üles Tony, seejärel võttis igaltühelt 5 dollarit ning sõitis imekiirelt minema. Okei, olime farmis, kust vastu vaatasid suured maasikapõllud ning hulganisti hiinlasi/jaapanlasi..

Kõik vaatasid meid kui ilmutist. Tuli välja, et Tony’t polnudki farmis, mis tähendas, et oma andmeid me kuskile anda ei saanud. Üks hiinlase kustus meid enda juurde ja käskis igalühel endale trolli võtta. Väga raske on kirjeldada, missugune näeb välja trolli, aga no põhimõtteliselt oli see ratastega pink, kus olid restid maasikakastide jaoks, ning see kõik oli kaetud võrguga. Ühesõnaga, võtsid oma trolli, kärutasid sellega maasikavagusse, istusid peale ning hakkasid maasikaid korjama, ise sel ajal ennast jalgade abiga edasi lükates. Teine ratas ulatus kõrvalvagusse ning restid kastidega olid üle maasikapeenra.

Läksimegi siis omale trollit valima. Samal ajal ilmus välja üks heledanahaline noormees (arvatavasti austraallane), kes hoiatas, et kellegi teise trollit võtta ei tasu, muidu saab hiinakas pahaseks. Okei, no õnneks olime viimased trollivalijad. Seejärel saadeti meid lattu omale kaste tooma. Suured kastivirnad vaatasid vastu ning hiinlased nende seas endale kaste võtmas. Mis seal ikka, Birgit läks ka ühe virna juurde, mis ulatus lakke ja hakkas seda sealt ära tõstma. Ilmselgelt peab ta veel tasakaalu harjutama nende kastidega, sest nagu naksti pudenesid kõik kastid talle peale ja veel teistele inimestele ka. Ja tähelepanu oligi kiirelt enda peale tõmmatud :D.

Kastid trolli peal, saadeti meid vagude vahele maasikapõlde avastama. Enne seda selgitas üks hiinlane meile, kuidas see maasikakorjamine siis käib: Igaljuhul, korjad otsaga maasika ja kui see on ilus, punane, suur, siis kõlbab ja läheb kasti. Kui maasika peal on pisike plekk- ’rubbish’, kui tõmbad otsa ära- ’rubbish’, kui on natuke valge või roosa-’rubbish’, kui on väike- ’rubbish’, kui tõmbad lisaks otsale veidike vart- ’thats not right!’. Ja kõik, mis on ’rubbish’ tuli visata maaikavagudesse. Normaalne. Ja nii me siis alustasime.

Annil ja Mariannel esimese maasikavaguga väga ei vedanud, sest seal väga maasikaid ei olnudki ning nendest 75 % oli rubbish. Birgitil näkkas vähe rohkem, aga kahjuks/õnneks oli ta Mannu ja Anni keskel, nii et see lisas tempot juurde,  kuna Birgiti trollirattad olid Anni ja Mannu trollirataste eest. Ja siis oli seal ikka mõnusalt palju põtkimist ja kokkupõrkeid. Ja seda kõike saime teha hiinlaste valjulise jutu saatel. Juhei.

Järgmises vagus oli jälle vastupidi vedamisega. Aga muidu oli maasikakorjamine täitsa mõnus tegevus, lisaks saatis meid muusika telefonist ning ilm oli ka just paras- ei olnud liiga palav ega liiga külm (ainult osalise vihmaga). 

Järsku peatus meie maasikavagu lähedal üks hiinlane, kes siis valjul häälel hüüdis: „STOP!.... LUNCH!... STOP!.... LUNCH!“. Selle hüüde peale käitusime nagu kõik teised hiinlasedki, jätsime oma trolli sinnapaika ning läksime sööma. Meil oli kambapeale ostetud üks odav valge sai ning sinki igaleühele + lisaks kolm õuna. Valisime välja ühe katkise trolli ja asusime oma sööki nosima.

Peale lõunapausi (meie muidugi lõpetasime kõikidest teistest 15 minutit varem söömise) võtsime suuna tagasi põldude vahele. Meiega hakkas juttu tegema üks vanem hiinameesterahvas- Sunny. Rääkis meile positiivsel hääletoonil tööst ja palgast (ahjaa, unustasin mainida: maasikafarmis saab kilo eest raha- 70 senti.. tunnipalka seal ei eksisteeri). Igaljuhul, ta siis jutustas meile, kuidas paar nädalat tagasi olid põllud paksult suuri maasikaid täis ning ta jõudis päevas kuskil 400 kilo korjata ning tänu sellele oli palk nädalalõpus päris ilus: tuhat dollarit. Nüüd.. saab ta heal juhul nädalas 500 dollarit.. - meestrahvas, kes on maasikakorjamisel nobenäpp. Hmm.. lohutav. Maasikahooaeg hakkab lõppema. Selle jutu peale paigutasime end tagasi trollile ja jätkasime korjamist. Ei läinudki kaua, kui märkasime, end kõik hiinlased juba lõpetavad ning nii pidime meiegi käituma: kell 13 päeval lõpetama tööga, sest polnud enam midagi korjata.

Meie lõpukilod olid.. mm..masendavalt väikesed. 19’st 28’ni.. ja päevapalk.. veel väiksem. Keskmiselt saime igaüks tunnis 3 dollarit. (Meenus jutt kuskilt infolehelt Austraaliasse tööle mineku kohta: „Kui saate tunnis 12 dollarit.. mõelge töökohavahetamise peale). Me ei oskanudki selle kõige peale enam kuidagi reageerida, lihtsalt naersime.. sest ei suutnud ise ka uskuda, mis seisus oleme..

Lisaks kõigele.. tuli viie/kuue telefonikõne peale (Doc’ile -.-) meile lõpuks Kylie’i autoga järgi (poolteisttundi hiljem). Ja selle kõige tipuks nõudis ta meilt vastutasuks veel 5 dollarit igaltühelt. Ja kui me siis küsisime ta käest, et ’mismõttes VEEL 5 dollarit?’.. kõlas vastuseks umbes, et: „See on ligi 15 km pikk tee + ma teen seda kõike omast ajast + ega ma teid igapäev tööle viia ei saa..“. Ehk, põhimõtteliselt teenisime keskmiselt päevas 4-5 dollarit... seda vist ei oskagi kommenteerida enam kuidagi..

Lisaks olid meie kättesse sööbinud mustus, mida pestes mittekuidagi maha ei saa.

Elagu Caboolture! :D

Aga mis seal ikka, me pole ju mingid allaandjad tüdrukud. Peale tööd paigutasime end Mcdonaldsisse, kus lootsime internetiühenduse leida ja mõne teise farmitöö siin kandis avastada. Kahjuks/õnneks saatis meid Macis hiiglamaaeglane nett, mis pooltele lehekülgedele ei jõudnud. 

Õhtul sättisime koju.. vaatasime taaskord filmi, tee ja küpsiste seltsis. 

Põhku pugesime jällegi kirpude juurde.. ning hirmaste lindude häälitsuste saatel me lõpuks ka uinusime..

JÄTKUB ! :D (arvuti aku annab kohe Mcdonaldsis otsad.. :D )

Sydney - Brisbane - CABOOLTURE !

Seda postitust lisades mõtlesime enne pikalt, kas üldse kirjutada praegu või äkki hoopis lisada see 2 nädala pärast kui loodetavalt uues kohas juba oleme. Mõtlesime, et säästame vanemaid murest kui lisame selle kunagi hiljem, aga siiski, lisasime, et teil põnev oleks.

Viimane päev Poliina juures oli väga kodune ja samas emotsionaalne. Päeval käisime neljakesi, Poliina, Lilu, Anni ja Birgit kohalikus kaubamajas endale puuduolevaid tööriideid otsimas ja pikale bussisõidule süüa ostmas. Pärastlõunal pakkisime jälle kohvrid ja sättisime end uueks seikluseks valmis. Selleks korraks viimane õhtusöök Poliina perega oli rikkalik: meie Aussi-ema tehtud imehea pastaroog, maisitõrvikud, meie tehtud porgandikook ja ahjupirnid vanilje kastmega, mmm… Kõhud täis ja asjad pakitud on aeg hüvasti jätta. Tugevad kallistused ja soojad sõnad ning silmad jälle märjad. Selline tunne nagu oleks jälle kodust lahkuma pidanud, nii ära olime juba harjunud selle perega ja nende söökidega :P Lubasime aga jõuludeks tagasi olla, et saaks siis üheskoos piparkooke meisterdada: We´ll be back….

Rockdale´i rongijaamas tarisime jällegi omi kohvreid treppidest üles ja alla. Centralisse jõudes otsisime tükkaega bussi väljumiskohta, kuid lõpuks leidsime selle koos suure hulga inimestega :S (me lootsime, et ehk sõidab väga vähe inimesi selle bussiga, et saame laiutada ja rahulikult magada sõidu ajal). 

Buss jäi muidugi hiljaks ja rahval oli lõbus, palju noori backpackereid koos, kes kitarri mängimas, kes laulis ja kes niisama tutvusi soetamas. Ka meie juurde tuli üks jõmakas tõmmu rugbi mängija. Ajasime veidi aega temaga juttu , kui ta küsis, et kus te veel Austraalias ära käinud olete. Siis selle peale ütles Birgit, et Perthis. Noormees vaatas meid küsiva pilguga, nagu ei saaks aru mis me ütlesime. Nüüd proovis siis Anni talle selgeks teha kus linnas me veel oleme olnud: „ Perth ? …, Bert ? …, Pörth ?…., Böööört ?…, Böth ?…“ 

Noormees oli ikka segaduses ja küsis siis : "Kas see Bört on kuskil Euroopas?„ 

Meie muidugi purskasime südamest naerma, eriti nende ponnistuste peale, et Perth õigesti hääldada. Tuli välja, et Perth = birth.

Jõudis ka Marianne siis oma saatjaskonnaga (Liis, Rein ja Raido) kohale. Lõpuks sõitis ka buss ette ja kohvrite peale laadimine võis alata. Muidugi suutis Birgit kohvri tirimisotsik kinni kiiluda ja kui ta siis seda paaniliselt üritas alla saada, juhtus ühel Aussi noormehel, kes ta kõrval seisis.. sama asi. :D

Ülbed nagu me olime, ütlesime, et meie istume üksi ja nii me ka tegime :D Õnneks saime terve reisi üksi istuda ja magada, ülejäänud istusid kahekaupa. Sõit kestis siis kokku 16 ja pool tundi, iga paari tunni tagant tehti ka peatusi kohvitamiseks ja jalgade sirutamiseks. Pikk bussisõit möödus edukalt. Kuulasime muusikat ja vaatasime filmi „Dirty Dancing“ , mis lõpus kiilus kinni ja pidime hoopis kohalikku raadiot kuulama. Peatusi oli palju ja nägime ka Gold Coasti ära ja surfarite paradiisi ning muid ilusaid linnakesi, loodus oli ilus ja Annil oli õnne ka lives kängurud põllu peal ära näha, Birgit ja Marianne kahjuks magasid sel hetkel. 

Reedel kella poole kolmest jõudsime siis Brisbane´i . Seal istusime rongi peale ja sõitsime tund aega Caboolture´sse, mis oli ka lõpp-peatus. Nii esimene reaktsioon siis, okei, koht ei olegi nii väga maakoht, linn siiski, väiksem kui Sydney või Brisbane, aga siiski linn, pidi kasvav linnake olema. Mõtlesime, et ju see on hea , et siis vähemalt saame poes ja väljas käia. Helistasime siis Hostelisse, et meile sealt järgi tuldaks. Ootasime mõned minutid ja juba oligi üks noor naine meil vastas, Kylie. Sättisime end kohvritega autosse ja muusika läks põhja ning sõitsime siis nn. Office´isse. Teepeal näitas Kylie sõbralikult meile ka kohalikud poed ja söögi kohad ära ning seletas mitu korda kus politsei jaoskond on, et kui vaja peaks minema, hmm… kahtlane. Keerasime siis autoga ühe vana lagunenud maja ette, OFFICE´ISSE. Keegi meist ei lausunud midagi, sest no me tulimegi ju maale, ega ei me ei oodanudki ju mingeid uhkeid pilvelõhkujaid ja modernseid kontoreid siin. 

Läksime siis läbi sopalompide kuskile maja taha kontorisse (nimetaks seda pigem kuuriks :D). Õues magas mingi mees kuskil tooli peal, sees oli täielik kaos, asjad segamini, mingid mustad tekid maas, mingi juudi inimeste pildid seinapeal ja raadiost tuli ka mingi kahtlane muusika, igatahes mitte inglise keelne. Mingid puskari pudelid paistsid ka laua alt. Maksime siis igaüks 320 dollarit, mis pidi sisaldama ööbimist hostelis kaheks nädalaks , toa võti , internett ning kohene farmi töö siinse transpordiga. Tööl pidime saama käia 6 päeva nädalas ja 8-9 tundi päevas, palk alates 17 dollarit tunnis. Hostel pidi siis farmi omanikule kuuluma, et põhimõtteliselt kohe kui saad koha hostelis siis oled ka farmis tööl. Vähemalt nii meile väideti ja nii ka seek.com.au leheküljel kirjas oli. 

Rahad makstud ja kviitung näpus viidi meid meie uude „koju“. Maja väljast poolt ei meenutanud väga hostelit, selline väike ridaelamu boks, mis ei olnud just kõige uuem. See naine ise, Kyle, pidi kohe meie kõrval elama. Mõtlesime, et noh okei väljast on kole, aga no seest on ikka kena ehk. Marianne läks sisse, siis seisis Birgit ukse peal, ja Anni sai juba Birgiti näoilmest aru mis teda ees ootama hakkab. 

Pilt mis avanes meile oli umbes selline: Seinad mustad, kohati täis soditud, põrand katki ja väga väga must, diivanid justkui prügimäelt toodud, külmkapi ust ei taha mitte avadagi, sest seest hallitab ja lõhn ei ole just kõige meeldivam, vannituba hallitab, mustad nõud köögis , magamis asju pole, ainult neli lina pluss mingid mustad pesud eelnevatest üürnikest põrandal. Anni leidis veel ühe kapi uksepealt mingi koristusfirma sildi, mis ütles et viimane koristus toimus siin 26.08.2003 ehk siis seitse aastat tagasi, ega ei imesta üldse. Seisime siis mõned minutid lihtsalt keset tuba, vaatasime üksteisele otsa ja puhkesime naerma, sest olukord oli lihtsalt naeruväärne. Meie tuju oli õnneks hea, mõtlesime jällegi, et uus kogemus ju mis seal ikka elame üle :D 

Hakkasime siis nuudleid õhtusöögiks keetma.. kui järsku kolm poissi uksest sisse üritasid saada. Läksime ukse juurde vaatama, et mis toimub. Poisid kohkusid ära ja vabandasid, nad arvasid et siin ei ela kedagi sees, need olid meie uued naabrid siis: nimetame neid Ricki, pisike poiss ja talvemürsiga ja sinise silmaga hirmus poiss. Nad olevat siit meie majast asju käinud võtmas kui neil midagi puudu oli. Lasime nad sisse ja rääkisime veidi juttu, kuna esmamulje on neist hea jäänud, abivalmid ja sõbralikud on. Kuigi me ei usalda siin mittekedagi täielikult. Küsisime siis poistelt rohkem infot selle koha kohta. Nad hoiatasid meid kohe Doc´i eest, selle koha omanik ehk boss , kes pidi kahtlane tüüp olema ja juttude järgi ka petis olema’, isegi teleris temast räägitud. Sellest olime me ka ise juba aru saanud, sest koht ilmselgelt ei olnud see, mis pidi olema. Netti saame ka ainult nn.kontoris, aga sinna nagu tagasi ei kipu. Veel hoiatasid poisid meid viimases boksis elava mehe eest, et pidi ka mingi imelik olema, pimedas välja meil üksi ei lubanud nad minna, et väga ohtlik, isegi nurgapealsesse poodi tulid nad meid kaasa turvama. Ja üllatus-üllatus see ei ole veel kõik :D Üks poistest alustas siis oma juttu : „ ma ei tea kas te vaimudesse usute, aga siin kummitab vist…“ No see lause oli meie jaoks juba nii koomiline, et me järjekordselt lihtsalt pisarateni naerma puhkesime, sest no ei ole võimalik, et me sellisesse kohta oleme sattunud . Nimelt naabripoistel pidi mikroahi ise käima lülitama end aegajalt ja mingit valget kuju olevat nad näinud akna taga jne. Üks nendest poistest hirmutas meid ka ära, teised kaks poissi, kes meid poeni saatsid ja kohaliku eluga kurssi viisid hoiatasid meid ka selle kolmanda poisi eest kellel silm sinine, pooled hambad puudu ja suhteliselt kahtlase olekuga on...tal pidi ka mingi väike vaimne puue vist olema. Need poisid ise on ka siin alles vähe aega elanud ja neilt oli Doc raha välja tulnud nõudma, et neil üür maksmata, kuna neile kviitungit ei antud kui nad algul raha maksid, aga nad said vist siiski asja korda aetud. 

Poodi minnes kõndisime siis mööda pimedaid tänavaid. Ühest ära painutatud aiast möödudes ütlesid poisid, et siin elab kiskja koer, kes möödujate peale haukudes on selle aia nii ära lõhkunud. Poest tagasi tulles juhtus siis selline naljakas lugu, et sama koha peal hüüdis maja aknast üks naine meile , et ega me ühte lontis kõrvadega koera pole näinud , et neil koer aiast välja saanud :S meie muiduga jälle naerame , et ei ole lihtsalt võimalik, kõik see elu siin tundub nagu oleks mingisse õudus filmi sattunud :D Aga õnneks tuli välja, et see ei ole siiski see sama koer. 

Poes ostsime ka kõigest ühe saia pätsi ja singi paki kolme peale tööle lõunaks kaasa, mis läks ka meil nii 80 krooni maksma, sest üritame kokkuhoidlikud olla. Õhtul käisime pesemas ära ja sättisime läpaka taha filmi vaatama. WC uks läheb siin ka ise lahti kui sees istud, aga me siiski arvame, et see on kõigest tuul ;) Oma voodit igatseme, sest me magame hetkel narides kummi madratsite peal, igaühel meil okselõhnaline lina all , Annil oma lapitekk peal, Mariannel poistelt laenuks saadud tekk ja Birgitil neljas lina peal (mis hommikuks Birgit all on..) . Aga me oleme siiski optimistlikud, vahelduva eduga küll, aga alla me ei anna! Kogemus on hea, paneb mõistma kui hea elu meil kõigil kodus oli ja mida vaesed inimesed tundma peavad ja õpetab meile vähestes tingimustes hakkama saama ;) 

Tagasi tulles oleme nii kogenud ja oskame enda eest seista, sest siin oleme juba palju pidanud vaidlema ja enda õigusi nõudma , vaatab siis kuhu me välja jõuame lõpuks.

+ voodiga olid kaasas kirbud .. :D

(pilte jagama ka oma elamisest kunagi..! )

CRONULLA

Kolmapäeva veetsime Cronullas, Poliina töökoha lähedal..

Aga las pildid räägivad enda eest..

Lõunasöögi kõrvale.. üks pisike vaade.. :)

Täna.. naudime oma viimast päeva Syndyes ning lähme Rockdale'i kaubanduskeskusesse.. Ehk leiame mõned odavad tööjalanõud ja mütsid/kaabud.. :D

Elu on seiklus!

Esmaspäeval vedasime end kella kaheks linna ning saime kokku Mannuga, kellega koos võtsime suuna Captain Cook’i poole ehk taaskord tööintervjuule.

Suure nuputamise peale leidsime õige koha üles. Üks naine käskis meil väljas posti juures seista ning oodata, kui meid intervjuule kutsutakse. Natukese aja pärast oligi üks lõbus kapteni moodi mehike meie juures. Väga säravas meeleolus tutvustati ennast ning kutsuti kaasa ühte kabinetti, kus siis algas meie nn tööintervjuu.

Resume’d ees.. alustas mehike meilt küsimusi esitama. Meeleolu oli kabinetis väga lõbus ning tüdrukuid isegi kiideti sorava inglise keele pärast ning et ’meil on fantastilised iseloomud’. Ja lisaks kostis ta veel meile, et teda väga oskused ei huvitagi. Lõputuseks ütles, et homme (teisipäeval) helistab ta siis neile, kes saavad tööle (kandidaate pidi lisaks meile veel olema) ja kui me peaks saama, siis tuleb kohe minna oma valgete tööpluuside järgi, osta endale mustad viigipüksid või seelik ning must lips. Juheii.. elagu rahakulutamine tööriiete jaoks . -.-

Peale Captain Cook’i võttis Marianne suuna Kings Crossi poole ning meie läksime kahekesti Woodworthi (üks odavaimaid toidupoode Aussis..) Jacobile sünnipäevakingitust ostma. Poliina juures alustasime õhtusöögi meisterdamist- lihaplönnid ja kartulid.. :D . Jacob oli vähemalt aus ja ütles, et talle väga ei maitse.. teised isegi sõid.. meeleldi. Kuigi arusaadav. See jääb siiski pigem Eesti toiduks. Siinne rahvas eelistab makaroni kartulile ;) . Kuhi kartuleid jäi veel järgi ka- see on see, kui sattuda kartulikoorimisega hoogu.

Peale õhtusööki, alustas tiim Poliina, Anni & Birgit, cupcakes'ide meisterdamist. Poliinal iphone käes, retsept ees, nimetas komponente; Birgit pistis materjali kaussi ning Anni mikserdas läbi ja pani taina vormidesse. Tiimitöö sujus edukalt. Hiljem läks ’peakokk’ magama ning meie jäime kahekesti muffeneid kaunistama. Ulalalaa.. vaatepilt oli kaunis. Ja tunne oli ka hea.

Teisipäeva hommikul pidime juba kell 6 tõusma, et sättida end Chatswoodi poole ning minna Margusele appi värvima. Siiski jäi plaan soiku, sest hommikul tuli sõnum: „Vihma sajab.“. Mis seal ikka, tüdrukud said edasi magada.

Uus ärkamine tuli selle peale, kui Birgitile tuli kõne.. Alguses polnud arugi saada, mis kes kus, mida täpselt telefoni teises otsas räägib. Aga paari lausega sai Birgit lõpuks aru, et tegu on hosteliga, mis meid sisse tahtis broneerida.. Ehk eelmine õhtu leidsime tööpakkumise ühte farmi ja järgmine hommik helistatigi, et kui olete hostelis sees.. siis ka on töö põhimõtteliselt olemas. Mis seal ikka, igaksjuhuks võib ju broneerida..ja nii me ka tegime.

Juba natukese aja pärast tuli uus kõne salastatud numbrilt. „Hello, here is Captain Cook..jne..“ Jah, meid ning Mariannet taheti kruiisilaevale tööle. Otsusta siis nüüd: kruiisilaev, farm.. Anni itaaliarestoran (kust millegi pärast pole veel tagasi helistatud) ning Birgiti Sienna Marina ettekandjatöö. Järsku avastasime end kui tööpakkumiste paradiisist. Või mis paradiisist. Otsustamine oli täielik põrgu (olgu, mitte päris põrgu).

Töökoht kruiisilaeval oleks nõudnud meilt kindlasti palju korrektsust ning hästi hakkama saamist nõudega. Lisaks fantastilist iseloomu.. mis meil nn olemas juba oli.. jne. Lisaks oleks me pidanud ostma endale uued tööriided. Ja see oleks tähendanud elamajäämist Sydneysse... linna. Kallisse linna. Hmm, aga kas see on see mida me otsime ja mille pärast me siia tulime ? Ei tea, aga tunne polnud õige. Muidugi lahe töö.. uus kogemus. Lisaks aastavahetus kruiisilaeval töötades, kust oleks avanenud tõelist kaunis pilt Harbour Bridge’ile.. kus on ikka päris kõva möll ja ilutulestik. Kes on telekast/päriselus näinud, see teab.  Ja seltskond oleks ehk ka .. mõnus olnud.

Ja siis Anni Itaalia restoran, Mezzaluna.. no arvatavasti oleks valik langenud enne kruiisilaevale kui Mezzalunale.. Ja Birgiti Sienna Marina. Kus oli juba kindel töö: kolmapäevast pühapäevani. Igal tööõhtul toidu kaasa saamine.. ja töö iseenesest polekski nii raske olnud + lõbusad köögimehikesed ja pitsaonud...

Aga ei.. need oleme ju siiski meie. Ning tatarataa.. otsus langes farmile. Nii et mis seal siis ikka. 

Neljapäeva õhtul võtavad kolm tüdrukut: Anni, Marianne ja Birgit suuna Brisbane’i poole. Bussiga seikleme 16 tundi ja 25 minutit.. üle 1000 km kaugusele linnakesse, kust läheb rong edasi külakesse(?) nimega Caboolture ehk siis kus peaks ees ootama meid tõeline farmielu.. puuviljade korjamine, palavus, hostelielu ning kella kuuest tööle päevakesed. Mis meid tegelikult ees ootab, eks see selgub kohapeal!

Elu on seiklus- vastaks sellepeale :)

Aga muidugi saab väga raske olema lahkumine nii armsaks ja kalliks saanud perest. Poliina, Lilu, Jacob, Phillip* (vabandame, et eelnevates postitustes on nimi valesti läinud), Itaalia vanaema ja kõik itaalia suguvõsa lisaks, kes olid nii ägedad ja soojad inimesed. Muidugi me tuleme ju siia tagasi. Siiski peab keegi ju aitama ka jõuluks piparkooke valmistada..

Ja Nonna.. meie itaalia vanaema. Ütleme nii, et lausa kurb on mõelda, et keegi ei tule enam sel hetkel, kui oleme söömise lõpetanud, uue portsu toiduga.. või et keegi ei too spetsiaalselt meile suure kotitäie saiakesi.. ja küpsiseid!

Igatsustunne saab olema suur. Aga seiklused kutsuvad.. ja Sydney kutsub meid ka tagasi !

Ja tänane õhtu- küpsetasime perele šokolaadikoogi ning tähistasime veel tugevama, targema ja vanema Jacobi sünnipäeva, kes on ka väga handsome !

Nüüd aga tuttu ära, sest kell näitab juba üle kahe.. öösel!

Musid, kallid Teile, sõbrad !

Anni änd Birgit.

(Muideks, eile telefonist Marguse numbrit otsides meenus üks lugu, mida ta meile Phillipi sünnipäeval rääkis.. ja seda seoses nimede käänamise ja väänamisega. Kuidas ta ükskord pettuma pidi, kui sai kätte (ma ei mäleta kust) paberilehe, oma nimega.. ja seal oli kirjas: Mango..Margus.. Mango=Margus ?... No igaljuhul, see eesti nimede kuulmine ja spellimine läbi väljamaalaste on ikka päris koomiline. Ja nüüdsest on Marguse nimi telefoniraamatus.. Mango ! Ära pahanda Margus, aga nii on lõbusam :D)

Väsinud hingelised..

Cupcakes..

..ja veel cupcakes'e

"Happy birthday to you.."

Üks mõnus pannkoogihommik oli ideaalne algus laupäevale.

Enne lõunat viisime Jacobi dramalessoni’sse, kus ka meie saime pilgu peale heita, mida need pisikesed poisid ja tüdrukud seal näiteringis teevad. Midagi muud, kui Eesti näiteringi. Palju mänge, palju emotsioone.. palju põnevam :D

Vahepeal käisime ka üht mõnusat karamell- lattet joomas ja aega veetmas Poliina ning Liluga. Peale dramalessonit trippisime autoga paar ilusamat kohta läbi ning lõpuks läksime Phil’iga ranna äärde pikniku pidama, kus sõime rasvaseid ’fish and chips’e’ :) . Taaskord jälle midagi uut ja huvitavat ära proovitud. Peale seda istusime rannas, vaatasime laineid ning snorgeldajaid.

Väga mõnus perekeskne päevake, vaheldus meie tööotsingutele.

Ahjaa, korterisse me siiski ei kolinud, kuna me oleks pidanud selle kindlalt kuueks kuuks võtma. Aga kes, meid, Anni’t ja Birgit’it ette teab.. kuus kuud ühe koha peal- praegu liiga vara veel otsustada.

Laupäeval pidime ka algselt mingitele kossuvõistlustele minema (esindama eestlasi :D). (Baltiriikide vahelised spordivõitslused- korvpallis ja võrkpallis). Siiski jäi ära, kuna tuli meie korter ette. Aga siis ikka ei tulnud. Ja siis tuli välja, et uniform’i eest sooviti 35 dollarit.. nii, et raha kokkuhoid siiski esmatähtis hetkel. Õnneks oli esindav meeskond olemas (ja me oleks meestetiimis olnud.. sest see aasta naiskonda polnud ). 

Niipalju siis kossust..

Muideks, mainiks ära, et kes on lugenud raamatut „Minu Austraalia“ ja mäletab sealt, kuidas Airi, raamatuautor, jaanipäeval eestlastega laevaga sõitmas käis. Ps. Poliina käis ka ! :D

Täna, pühapäeval, käisime Jacob’ile sünnipäevakingitust ostmas kaubamajas. Poes olles kohtusime mänguasjavahes eestlastega, Ravo, Liisi ning nende pojaga. Väga põnev. Ja Poliina ja Ravo avastasid, et neil on isegi ühiseid tuttavaid.. No ütleme nii, et siin ikka neid eestlasi jätkub :D

Täna õhtul läheb Birgit taaskord tööle (tänase eest veel palka ei saa, kuna pigem selline õppimisõhtu kahe teise ettekandjaga). Kuid juba saadeti talle sõnum, et on kolmapäevast-pühapäevni tööl (:

Ja homme lähme Mariannega tööintervjuule (ettekandjatöö kruiisilaeval ^^). Eks paistab, mis toimuma hakkab.. Muidugi piilume ka kaugemaid töid. Aga sellest kõigest lähemalt siis, kui midagi kindlat näkkab !

Senikaua head lugemist teile meie igapäevaelust Austraaliamaal.

Birgit käis siis õhtul tööl ära. No alguses on ikka selline vähe kohmetu olla ja tunne veidike ebamugav . Aga seltskond on tööl mõnus (va saklannast manager, kes tundub väga ükskõikne ning leedulannast ettekandja, kes Birgitit ära kasutas ja ta alati kahvleid ja nuge poleerima saatis). Köögitöötajad on eriti lõbusad sellid ning pitsamees jagas ka komplimente. Boss on itaallane. Muidu muhe sell, aga kui ühe vea teed.. siis oioioi.

Üks mees tellis omale pitsat kaasa. Birgit läks siis andis tellimuse sisse. Veidike hiljem vaatas, et üks mees istub omaette ühe laua taga, midagi ees pole. Birgit jooksis menüüdega sinna ja mehike vastas, et ootab oma kaasaostetud toitu. Okei, siis meenus Birgitile, et see oli vist see mees, kes pitsat tellis. Läks siis võttis valmistehtud pitsa, prinits välja tšeki ja läks pitsat viima. Tuli välja, et see ikka ei olnud see mees. Ta tellis küll toitu kaasa, aga midagi muud.. ning boss oli kõrval laua juures. Oioi, mis mürgel siis lahti läks. Aga otseselt ta Birgiti peale ei karjunudki.. lihtsalt kõva häälega: „Kes selle eest vastutab?!?“ No emotsioone oli palju ja vali hääl ka. Birgit oli kõrval kökmök, võttis pitsa ja viis tagasi pitsamehele. Järgmine hetk oli kõik jälle korras, boss tuli naeratades vastu ning tegi silma ka veel tagatipuks. Nii see värk neil siin käib. Sõbralikult ja ilma vigadeta ! :D Muidu kokkuvõttes, kui töö selgeks saab (pidi aega võtma kaks nädalat), siis polegi kõige hullem! Ahjaa. Üks hetk oli veel. Üks laud tellis magustoitu. Birgit vaatas, et number kaks laud. Andis tellimuse sisse ja siis avastas, et see oli hoopis nr 3 laud. Ja seal on nii, et kui tellimuse sisse annad (trükid masinasse), siis on kõik juba läinud ja kõik läheb ka tsekile kirja. Birgit oli murest murtud, teatas teisele ettekandjale, kes siis sellepeale natuke murelikku nägu tegi ja vastas lõpuks, et asi saab korda aetud, aga pärast Daniel (BOSS) karjub su peale.. mõnda aega . Okou. Nüüd tuli vaid loota, et ellu jääb.. Ja Birgit jäi ellu, sest Daniel ei kuulnud ÕNNEKS juhtumist midagi. Nii et teine reegel: Õpi laua numbrid pähe ja ära tee vigu !! :D Aga üks hea asi oli see, et kolm taldrikut.. tulevad juba iseenesest. Nüüd on vaid selgeks õppida kõiksugused itaaliatoidud/joogid.. ja meelde jätta laua numbrid. Siis hakkab juba minema ! Ja enne resto sulgemist kutsus üks ettekandja Birgiti köögileti juurde endaga, avas menüü ja ütles: „Mida sa siit soovid?“. Birgit tegi suured silmad, vaatas kokka, vaatas menüüd, vaatas ettekandjat ja küsis suurte imestunud silmadega: „Really!?“ :D Ja nii oligi, kojusõit metrooga oli kohe palju lõbusam, kui kõhtu täitis karbitäis maitsvat Fettuccine al Pollo’t (ehk karbitäis ülimaitsvat pastat- eesti rahas maksis 200 kr !!). Elagu tööpäeva lõpud ! :D 

Fish and chips

"Mul on külm"

Poliina: "Oota, ma annan teile midagi, mis olemise kohe soojaks teeb" (- hot chilli wine, ilma viinamarjadeta :D)

Tegi küll soojaks jah :)

^^.

1. hea uudis: Anni ja Birgit kolivad laupäeval oma uude korterisse sisse ! :)

2. hea uudis: Käisime täna Poliina ja Liluga kaubamajas (shopahoolikud, see koht on just teile!). Niipalju lahedaid asju, riideid, kotte jne.. ja hinnad on ka väga buenod ! 

+ Tegime peatuse sushileti juures.. (teate küll, kus need tiirlevad..). Nii et sai ka paar head sushit ära maitsta (Birgiti esimene kord- väga rahul!). 

Ning muidugi ei saa mainimata jätta, et proovisime kaubamajas massaaz'i toole 5 minutit (tasuta) ! Mmmmm... üks maksab 7000 dollarit. Nii et mõelge ise, kui vägevad need olla võisid ! 

Anni meisterdatud hommikusöök !! :)

Anni enne tööd (isegi närvis olles näeb hea välja ^^)

SUSHIIII :)

Masssuuuusss...

Ja nädal on juba poole peal..

Nagu ikka, alustasime oma nädalat tööotsingutega. Aussi-eestlasest semu Margus soovitas meil läbi astuda ka Marina restoranist, mis asub Woolloomooloo’l ( Eesti tüdrukud pidid peale minema... :D) 

Nii me siis esmaspäeval tegimegi. Hommikul sättisime ennast valmis ja otsustasime kõigepealt läbi astuda Winery’st (see oli see restoran, kuhu Birgit pidi algselt neljapäeval proovipäevale minema, aga kuna tal siis RSA pabereid veel polnud.. pidi ta lõppkokkuvõtteks helistama neile esmaspäeva hommikul). Parem veenduda koha peal, mis seis on, kui kuulda jälle telefonis: „Hi. Call back on Wendsday.. and so on“. Birgit astus siis esmaspäeva hommikul oma RSA paberitega restorani sisse ja ütles managerile (?), et ’tere, ma olen nüüd oma paberitega kohal“. Sellepeale kostis pruunipeaga Amy, et ta läheb küsib kokakäest, millal Birgit proovipäevale saab minna. Minuti pärast oli Amy tagantruumist tagasi ja ütles: „Unfortunately..“ (juba selle sõna peale oli teada, mis toimub..). Jah, nad täitsid selle koha juba eelmine nädal ära. Ei, milleks öelda seda telefonis.. parem helista veel paarkümmend korda, et lõpuks veenduda, et sind enam ei vajatagi või siis tule kohale ja veendu ise..

 „Sulle poleks seal naguniigi meeldinud “, sõnus Anni lohutavalt, kui olime taaskord tänaval, suunaga uue restorani poole. Tõsi, leiabki ehk nüüd parema koha! 

Umbes viieteist/kahekümne minuti pärast jõudsimegi Sienna Marina restorani ning astusime reipalt sisse, et taaskord endale mõni tööots leida. Üks itaaliavälimusega noormees baarileti ääres lubaski meid proovipäevale, see tähendab, Birgiti lubas, kuna tal oli RSA. Ja Anni lubas proovipäevale minna siis, kui tal ka samad paberid käes (vastutustundlik alkoholiga läbikäija) .

 Peale seda, parkisime end hetkeks sinna lähedale, pingile maha, otsisime kotist välja banaanid ja veepudeli ning alustasime nosimist. Vahepeal käis meie juurest läbi üks aborigeeninaine, kes ’oma mehe abistamiseks’ raha soovis. Kui vastuseks kõlas, et meil on ainult krediitkaardid (seda nippi kasutame päevast päeva, kui keegi jälle mingisugust rahaannetust soovib :D), läks naise nägu viha täis ja Anni peast käis läbi mõte, et oi, nüüd ta küll virutab ja lükkab meid üleääre vette (jap, istusime vee ääres.. mingi sadamalaadne koht). Õnneks ta nii ei käitunud, vaid palus veel oma viis korda, et me raha välja võtaks ning selle talle annaks. Ta võis sellest ainult unistada, sest ega me mingid rikkad tüdrukud pole.. niigi nosisime Poliina poolt kaasapandud banaane. 

Peale aborigeeninaist ja banaane, võtsime suuna George street’ile (põhitänav). Ostsime endale tööpluusid ning viimaks leidsime ka odava hinna eest omale mustad töökingad (2 paari- 30 dollarit). Jah, see tähendab, et me oleme nüüd töökingade poolest ühtekad! :D Väsinuna võtsime lõpuks suuna kodu poole, kus Anni registreeris end RSA kursusele teisipäevaks ning Birgit hakkas valmistuma proovitööpäevaks (mis toimus järgmine päev).

Teisipäeval sai Anni uusi teadmisi alkoholist ning kuidas ära tunda purjus inimest (tegelikult oli kõik suht teada värk..). Ning lisaks alkoholiteadmistele jagati talle palju uusi ning huvitavaid fakte elu kohta. Kursuse eestvedaja oli väga sõbralik ja tark mees, palju reisinud ja ka Pärnus suvitanud. Kas teadsite, et siin võib iga inimene 5 kanepi taime kasvatada, aga korraga kõiki kasutada mitte. Või siis, et Ameerikas on üle poole inimestest vangis. Kursusel oli palju eri rahvusest inimesi: Aasiast, Saksamaalt, Uus-Meremaalt, Ameerikast, Prantsusmaalt ja muidugi Eestist. 

Samal ajal käis Birgit oma esimesel kahetunnisel tööpäeval. Seltskond oli restoranis päris huvitav. Ettekandja oli leedukas, naisomanik oli sakslane, meesomanik itaallane ning köögis tegutsesid mehed, kes olid pärit nii aasiast kui ka venemaalt. Algus oli õpetlik. Esiteks katsetati kas Birgit üldse suudab kolme taldrikut kanda.. ja ta suutis (Elagu youtube!! :D). Tellimusi ta veel eriti võtta ei saanud, pigem pidi selgeks saama laudade numbrid O_o , kuhu käivad mustad nõud ja kuidas kahvleid/nuge poleerida. Muidugi sai võetud ka tellimusi (laua koristamise ajal) ja selgeks õpitud paar põnevat itaalia jooki. Eks algus selline vaiksem olegi.. aga õnneks saab Birgit nüüd pühapäeva õhtul tagasi minna ning vaikselt hakkab ka rohkem vahetusi juurde tulema. Eks paistab, eks paistab.. 

Seejärel kutsuti meid ühele intervjuule (tegelikult helistati meile mõlemale hommikul eraldi, kuid me kumbki ei mõistnud täpselt, kuhu intervjuule suuna võtame). Suure kiirustamisega jõudsime lõpuks kohale. Astusime sisse ja kätte anti paberilehed, mis tulid ära täita. Hmm.. küsimused olid huvitavad, pooltele jäid vastamata, sest kahjuks või õnneks meil kogemused puudusid. Siiani polnud me aru saanud, mis tööintervjuule me sattunud olime, lihtsalt kihistasime naerda, sest ebaselgus oli suur. Kui paberid olid täidetud, kutsus blond naine, Lorraine meid kabinetti. Saime teada, et tegemist on firmaga Smart Group, kes soovib meid tööle, et hakkaksime nende tooteid pakkuma ukselt uksele. Mingisugune elektrivärk. Rahasummad olid suured, mis ta meile ette näitas, kui hästi müüma hakkame. Aga kas päriselt ka hakkame? - seda ei teadnud keegi. Lisaks oleks sellega kaasnenud igasugused roadtripid kaugematesse kohtadesse. Ning kui me nüüd olekski selle kohaga liitunud ja töömesilasteks Smart Groupis hakanud, oleks meid ees oodanud pühapäevast (kuni kaks nädalat) roadtrip Wakawaka’sse (tegelikult see päris wakawaka pole, aga kõla oli küll selline :D). No pakkumine tundus väga äge.. aga lõpuks otsustasime sellest ikka loobuda. Kes siis tahaks meie restorani kohti kaotada (:

Väsinuna ja vihmast märgadena ronisime jälle rongile ja trippisime tagasi Bexley’sse. 

Kolmapäev (ehk täna..)- magasime kaua, sõime Itaalia vanaema tehtud munaasja saiaga ning olime suht niisama..kuni kella neljani, kui Anni alustas sättimist oma proovitööpäevale (loe: õhtule) ja Birgit sai enda valdusesse Lilu. Jacob ja Phil läksid ujuma ja Poliina pani toidu pliidile podisema ning läks ise trenni tegema. 

20 minutit enne kuute jõudis Anni siis tööjuurde. Maja oli sagimist täis, kõik askeldasid ja kiirustasid. Anni pandi kohe klaase pesema mingi masinaga ja poleerima. Enamus töötajad rääkisid Itaalia keelt ja inglisekeelt ei rääkinud keegi puhtalt, mis tegi muidugi olukorra keerulisemaks, sest aksent oli kõigil suur ja arusaada üksteisest oli raske, eriti veel muusika taustal ja pool joostes. Tuli välja, et enamus staffist olid uued. Vanasid olijaid oli ainult kolm. Anni sai kõigiga suheldud ja tuttavaks ning otseselt ei põrunud ega lõhkunud ka midagi ära, aga raske oli küll. Viis tundi jooksmist ja tipptasemel ettekandja mängimist ning erirahvusest inimestega suhtlemist ja kogu jõud ongi otsas. Anni võib öelda, et peale seda töökogemust on ta täiesti valmis ka Ammende Villas töötama. Viie tunni jooksul pidi ta serveerima 3 sorti eelrooga, mille nimede hääldust kontrollis peakokk ukse peal, enne kui väljusid; 2 eelrooga, 2 pearooga, 2 magustoitu ja veine, õlut ning vett. Pidi jälgima, et laud oleks puhas, klaasid kõik alati ääreni täis, nõusid vedama, nõusid pesema ja poleerima, vee pudeleid täitma ja koristama. Inimesi oli umbes 80 ringis, pidulik bankett oli. Kui pearooga serveerima hakati pidid kõik jooksma ja paari minutiga toidud lauale viima, muidugi kolm taldrikut korraga, mida Anni pole enne proovinudki :D Aga noh kui peakokk sulle närviliselt kolm taldrikut kätte viskab ja tempot aina kiiremaks ajab, siis pole muud midagi kui õppida ja asi ära teha. Konks oli veel selles, et pidid jälgima et kõrvuti ei oleks samad road, alati pidid kõik üle ühe olema, kui keegi soovis mingit muud rooga või ei olnud rahul temale ette antud söögiga siis pidi omaniku kutsuma ja laskma temal asja klaarida. Muidugi olid seal ka omad reeglid, kuidas veini pakkuda, millisesse klaasi ja millist veini enne ning kui leiva laualt ära viid pead ka õli ära viima ning kunagi ei küsi kliendilt kas soovib juua juurde vaid lihtsalt valad, neid reegleid oli veel päris palju. Töö oli raske ja väsitav, kuigi õhtu lõpus teatati Annile, et ta on järgmine nädal uuesti oodatud ning siis läheb raskemaks, kuna see oli üks kergemaid ja lihtsamaid õhtuid :S Seltskond ise oli normaalne, nalja tehti ja aidati, kui abi vajasid.

Seda mainiks ka, et meid tõesti hoitakse siin Poliina juures hästi. Tunneme end väga hubaselt ja mõnusalt. Toidetakse veel paremini. Vastutasuks üritame abikäed olla lastekasvatamisel ja koristamisel. + iga päev on meil siin puuviljasalati- ja filmiõhtud ! Mmm... Tõesti, siin majas valmistatakse kõige maitsvamat puuviljasalatit maamuna peal! Ja filmid: Avatar, Date Night, Yes Man, Toy Story 3, Salt.. siiani väga hea valik! Soovitame teilegi :)

Nüüd on teil lugemist kohe mitmeks-mitmeks päevaks! Kuna me väga tihti enam netis ei käi (kohaliku aja järgi 00’st 12’ni- siis saab tasuta), siis pole vaja muretseda või imestada, kui me ka nii tihti ei postita!

Iga päev oleme Teiega, mõtleme Teie peale ja räägime Teist ! :)

Olge mõnnad!

Honey & Bridget