Maasikad, kirbud ja Doc Spiros

Aina põnevamakas läheb..

(juttu on palju, nii et kellel viitsimist.. see loeb :D)

Pühapäevane ärkamine tuli Kylie kõne peale, kui ta helistas ja teatas, et on meile pakkuda tööd ukselt-uksele käijatena ning mingisuguse veekanistri müüjatena.. (no ilmselgelt me maasikafarmi palgaga rahul ei olnud ja küsisime talt, et äkki on pakkuda tööd ananassifarmis- aga ei, maasikafarmi hooaeg lõppeb ja nii ka ananassifarmis.. no farm job..). 

Me muidugi sellise „door-to-door“ töö pärast sellisesse linna ei roninud..(kui seda saab linnaks nimetada), seetõttu  jäime vastuse võlgu ja alustasime oma kurnavat vabat päeva. Sellepärast kurnav,  et olgem ausad, me tulime siia linna.. Sydneyst, loobusime kruiisilaeval tööst.. lootes, et meid ootab ees farmitöö, vähemalt 17 dollarit tunnis töö, 8-9 tundi tööd päevas ning 6 päeva nädalas  (nagu oli lubatud), aga tegelikult ootas meid ees see masendav vaatepilt: tore maasikakorjamistöö,  kus palka saab miinimumkoguse (sest hooaeg lõppeb..) ja me maksame siin olemise eest rohkem, kui teenime.

Kuigi oleme sellesse olukorda üpriski positiivselt, fantaasiarohkelt ning naljaga suhtunud.. oli pühapäev meie tujutu päev.  Me olime sattunud selle Doc’i , kes siis see nn boss on, pettuste küüsi. Lubadused.. mis olid antud, olid tühised.

Vedasime end siis poodi, ostsime kokku kõige odavamaid toite, läksime end taaskord „koju“  söögiga täiendama ja ronisime jälle McDonaldsisse internetti otsima (masendavalt aeglasele netile oli  õnneks lohutuseks üks dollariline jäätis.. ). Aga netis käik polnud üldse nii lohutav.. pigem kurnav ning lisaks avastasime kõige tipuks.. et Doc on tegemist teinud mentidega. Jah, seesamune meie ’’tööandja’’ on mitu korda telekas olnud seoses backpackeritelt raha välja petmisega. Naiss.. ja naerda sai jälle laginal.. nagu mingi filmistsenaarium..

Pühapäeva õhtul sadas meie tuppa sisse veel Kylie, kes siis meilt uuris, mis järgmisel hommikul ette võtame. Meie, kurnatud näod peas, vastasime, et me võime maasikafarmi tööle minna.. aga seda raha, mida ta meilt bensiiniks nõuab.. meil lihtsalt pole (võib-olla isegi oleks.. aga olge normaalsed- 15 km edasi – tagasi ja ta saab meilt üle kolme saja krooni.. ). Tuli pakkumisele taaskord veekanistrite müümise jutt. Ehk 5 klienti päevas, kellele suudad selle veevärgi pähe määrida.. ja nii nädal jutti.. siis saad mingi summa raha. N O! Ja õnneks lubas Kylie siis meid esmaspäeva hommikul siiski tööle toimetada (kui transpordi tagasi leiame ise).

Vahepeal leidsime kõik kolmekesti üles oma kaotsi läinud eesti kõnekaardid- see pidi head tähendama..

Ja paistab, et tähendaski. Esmaspäeva hommik, kell 5.20 kõlas esimene äratus ja ükshaaval me ka üles järjest tõusime..

Munad keema, makaronid mikrolainahju.. sõime, riide ja taaskord maasikafarmi poole teele. Seekord aga võttis Kylie lisaks meile veel kaks uut tüdrukut peale (teisest hostelist, mis kuulub ka Doc’ile). Tähendab, ta ei võtnud neid peale.. nad sõitsid oma autoga meile järgi. Ja mis kõige parem- nad olid venelased :D . Juheii.. saime liitlasi juurde !

Ja peale esialgselt tutvust maasikafarmis oli kõik juba tip-top olemas: mõnus sõbralik õhkkond ning plaan peale kahte nädalat ühiselt siit kuskile kaugemale ära põrutada + nüüd oli meil ka olemas transport tööle ja tagasi :’) .

Maasikafarmis tegime tööd nagu ikka, nüüd juba osavamatena.. kuigi jah, peale poole maasikapeenra korjamist (need on ikka pärispäris pikad peenrad), haarati kastike meie trollilt, kutsuti peenra algusesse kaasa ja öeldi: näed, nüüd korja uuesti- väiksed, mädanenud viska ära ja suured/ilusad/punased korja ikka ära. Töö põhjalik ja korralik.. ja no sõna „rubbish“ ja „too small“, „too ugly“.. kuulsime korduvalt ja see kõik kulus väga sügavalt pähe.

Lõunasöögiks oli meil seekord porgand, õun, muna, saiaviil ja küpsis.. igaühele. Hiinlased, kes oma makaronidega mikrolainahju järjekorras seisid, tegid imestunult suured silmad ja küsisid, et kas me tõesti sööme kõike seda.. (kui nägid kolme valget tüdrukut laua ääres istumas ja porgandit krõbistamas..). Jah, nii ta oli... kokkuhoidlik eesti töönaise lõuna :D

Peale pikka ja palavat tööpäeva (mis kestis seekord 7 tundi), oli tulemus vähe parem. Korjasime igaüks üle 70’ne kilo.

Põrutasime siis vene tüdrukutega tagasi hostelisse ja leppisime kokku, et hakkame koos tööl käima.

Oma niiöelda „kallisse kodusse“ jõudes.. ootas meid ees uus üllatus. Meie hosteliruumi ukse avasid kaks noort inimest: Pille ja Andreas.. jah, eestlased.. meie uued toanaabrid. Meie, mustade, väsinud ja poristena.. alustasime kohe olukorra ettepuristamisega. Kõige selle peale .. otsustasid Pille ja Andreas otsemaid suuna võtta office’sisse.. ja oma nädala üüriraha tagasi küsida. Samal ajal maabusid meie naaberkorterisse (kui seda saab nii nimetada..) veel inimesi: neli prantslast. Eesti noorpaar võttis suuna Doc’i poole ning meie tegime tuvust uute naabritega. Tutvustasime ka oma meeldivat sügavkülma (mille peale kostus vali : „ W .......... T ....... F ?!!“  :D ) .. ja rääkisime ka neile olukorrast. Taaskord liitlased juures. Prantsuse mehed olid kohe samal arvamusel:  Doc’ilt raha tagasi küsida! Ja meie.. kui juba vanad kalad siin.. avastasime, kui palju liitlasi me saanud olime. Jah ja need kõik tulid siia maasikaid  korjama.. oeh, vaesekesed, kui kuulsid tõde kogu selle töö kohta. Aga nii ta oli ja nii me ka neile rääkisime.

Põnevus tappis.. sest me ei suutnud väljagi mõelda, mis järgmisena juhtuda võib. Viskasime läpakad õla peale ja lootsime, et ehk hostelist, kus venelased ööbivad, leiame interneti ja saame meili lugeda. Aga jah, see nn „hostel“ nägi sõnaotses mõttes välja saast. Saast koos sääskedega ja väga mitteeksisteeriva internetiühendusega.  Mis seal ikka.. võtsime siis suuna raamatukogu poole, et seal vähemalt 10 minutit netis olla..et saaks meili lugeda (- kuna Mac’is seda kahjuks teha ei saa!). Samal ajal helistasid meile PilleAndreas- ei saanud mingit raha tagasi, kuna Doc ja Kylie.. olid selle jutu peale põhimõtteliselt minema kõndinud. Nojah.. kurb, aga tõsi. Raamatukogus kiirelt kordamööda lugesime oma meilid läbi (õnneks saime tasuta , muidu peab 3 dollarit maksma tunniajase käigu eest). Uus, hea uudis ! Meid võetakse puuistutamisfarmi tööle... aga seda praeguse seisu järgi kahe nädala pärast.. ning raha, millega sinna minna ja seal olla.. meil ka pole. Aga number on olemas ja plaan on ka täpsemalt selle kõige kohta uurida.

Tagasi oma kodukeses, jätsime Marianne eestlastega ning ise läksime kahekesti tagasi McDonaldsisse internetti avastama. Vastu tulid tee peal meile prantsuse mehed, kes olid juba kõige selle peale politseid külastanud ning ütlesid, et järgmine päev lähme kambakesti tagasi. Okei, põnev! Ja Poliinaga saime telefonis rääkida, mis oli kõige juures nii hea ja rõõmustav!

Teel Maci suutis veel üks naisaborigeen rattal meid hirmutada ja otsustas meid ka jälitama hakata.. ei no Caboolture elu on ikka täisväärtuslikult põnev !

Nii.. meie Mcdonaldsis.. ja järsku astusid sisse kolm noormeest ja üks neiu. Ja mis me kuulsime: eesti keel!  :D

„Tere“.. kostsime kõva häälega nendele inimestele ning sissesadanud kamp tardus paigale.. Vaadati meid suurte silmadega, öeldi „tere“ ja küsiti: „Where are you from?“.. Jah, me olime eestlased siiski ja tegime neilegi selle selgeks. Rõõm kõigipoolne, jälle uued eesti tuttvad Austraalias olemas. Üks noormees oli tegelt austraallane. Ja rääkisid meile, et töötavad ka maasikafarmis.. kus saab 17 dollarit tunnis (: (aga väike farm, ja me ei mahu sinna kahjuks. :( ). Ja siis.. kõige tipuks tuli välja, et nemadki olid kuulnud sulist, nimega Doc Spiros !!! Ja aussi noormees ütles, et ta oli ka samas „hostelis“ olnud.. sama jama... sama mees igalpool telekas, pettur jne.. Et ainuke lahendus, ärge makske raha (kuid vabandage, me ju juba maksime..). Ja siis.. üks täiesti tavaline naine, kes sõi kõrvallauas oma pojaga mac’i einet, liitus meie vestlusega ning hakkas rääkima: „Yes, this Doc Spiros.. he is very bad man.. jne“ .

Jah.. me jälle naersime veits ja mõtlesime, et nüüd on see aina põnevam ja põnevam juhtum.

On alles kuulus mehike.. peaks mainima.

Teel tagasi hostelisse. .avastasime raudteejaamast (mida peame igakord ületama, kui Mac’i lähme..), et jaama lifti oli keegi kinni jäänud ja mingi töömees üritas neid välja kangutada.

Film, mis film.. aga seda on vist lausa et võimatu sõnadega kirjeldada. :D

Kes teab, mis meist homme saab (esialgu lähme siiski maasusid korjama ja anname oma andmed, et seda väikestki palka kätte saada..). Igatahes prantsuse mehed võtavad suuna hommikul Doc’i poole.. ja küsivad oma raha tagasi. Ja eks meiegi homme, peale tööd.. üritame sama.

Ja lõpuks selgus, miks Anni linale ja igalepoole mujalegi „Spiros“ soditud on :D

Elagu kirbud ja Doc Spiros ! :)

Põnev.. põnev ... põnev :D ( loodame, et teil väga igav ei ole lugeda..  Aga siiski, hoiame teid kõige toimuvaga kursis ! )

Ännie änd Bridget änd also Marianne (+ farmis on meie nimed vist kõigil peas, sest paistame igatmoodi silma) 

Olgu, üritame nüüd kokkuvõtlikumad olla ja lühemalt kirjutada.. :D