Piludega põllul võidu...

Eelmisel reedel tegime ametlikult oma viimaseid rohimistöid ning endalegi üllatusena korjasime juba laupäeval üheskoos paprikaid. Leidsime end põllult ühiselt korealaste tiimiga võidu paprikaid korjamast.

 Pocket boyd

  MIN !

Kõigepealt tegi meile valjuhäälselt Kevin selgeks, kuidas asjad üldiselt käivad. Kui korjad, nagu tema tahab (ei loobi paprikaid pange; kontrollid taime igast nurgast, et üksi suur paprikas põõsa külge ei jääks; ei pane pange lehti jne...), siis on kõik okei, aga kui midagigi valesti teed, kuuled Kevini ülimalt kõva ja röökivat häält järgmised paar minutit (kostub karavanipargini). Ja seda juhtub põllu peal päris tihti, et mehike jälle kurjad sõnad välja tulistab. Halvemal korral saad kinga (juba 7 pilukat lahti lastud ja üks inglise tüdruk nn latatara).

Töö käib üldiselt väga kiirelt (pole aega isegi nina sügamiseks), sest seltskonnaga peab ju siiski tempot hoidma. Seljavalu- garanteeritud !!! Selga sirutada vao jooksul pole mõtet, teeb asja hullemaks. Ning ühe vao läbimiseks läheb umbes poolteist tundi- missugune võrratu töö!

Väljastpoolt tundub asi küll väga karm, aga tegelikult töö jooksul saab palju nalja. Näiteks Janno, meie pocket-boy, on iga töötaja lemmik. Kui sul on pocket (ämber) täis, pead hüüdma üle põllu: „POCKET!“. Ja nii see töö hakkas, peas kummitas ainult sõna „pocket..“. Aga korealate suure armastusega Janno vastu, muutus see: „JANNOPOCKET’iks“. Läks aega mööda ning põllu vahel hakkas kõlama sõna: „Ämber!“ või et „Anna mulle ämber, palun!“. Ja nii kõlas peaaegu et iga maalase: korealaste, inglaste, sakslaste, nepaalide, jaapanlaste ja muude tegelaste suust.  Jah, eesti keel on siin igalühel juba selge (kasvõi paar- kolm sõna). Mõjume vist hästi.. :D

Meil on ka üks hispaania juurtega mehike Izi (kellel vanust juba üle kuuekümne) põllu vahel, kes mitte kellelegi väga ei meeldi, kuna tal tavaks ainult kamandada ja õpetada. Lisaks lobiseb ta 24/7 ning kui hästi läheb, saad veerand tekstist aru ka. Aga see on hea, et kiire, nii et saab tempot hoida. Ja tõesti, alguses kuulsin küll ainult ta õpetussõnu, aga nüüd juba sellega nii ära harjunud. Ning nüüd  oleme juba kaks head klemmi ja moodustame väga hea tiimi. Rääkis, et teab Enrique Iglesiast ka. No ei tea, kas siis on tõsi ka.. aga nii ma ta jutust aru sain.

Ah muidugi. Eelmine laupäev oli meil viimane õhtu Pille ja Kallaga. Sõime siis üheskoos Pille tehtud kartulisalatit (mis on sada korda parem kui Austraalia kartulisalat. Viimane koosneb ainult koorest ja suurtest kartulitükkidest ning muna ka natuke juures :D). Seejärel põrutasime sakslastega koos pubisse. Eesti poisid jäid veel karavaniparki Janno meisterdatud sauna katsetama (juba teine kord, kui valmis ehitas- seekord otsustas saun püsti jääda, esimene kord just nii ei läinud). Ja hiljem tuli välja, et isegi ozist naabrimees John oli saunast nii vaimustuses olnud, et ei tahtnud enam väljagi tulla :D.

Pühapäeva hommikul kell 5 tegime viimased kallid Pillele ja Andreasele ning saime igaüks midagi mälestuseks. Ma sain kummikud, Janno sai taskulambi ja uue eesti lipu. Janno saatis paari ära rongi peale ning mina leidsin end hiljem juba järve ääres jäätist söömas ühiselt kängurudega, kes palavusest ja laiskusest kõrval peesitasid. Võrratu.

See nädal on meil väga töökas olnud. Seitsme päevaga 73 tundi tööd seljataga. Aga pole hullu, me ju kanged eestlased.. saame hakkama ! :)

Peaasi, et nalja saab.

Birgit Jannoga.. Austraaliast (:

Ja kõiksugused uputused, tormid ja maavärinad oleme ka edukalt üle elanud ! :D

Farmiseiklused ehk eestlane aitab eestlase ikka hädast välja..

Reedel kimasime Janno autoga taaskord linna poole, et teha üks suurem shoping laupäeva õhtuks. Käisid jutud, et pühapäev kõigil vaba päev, nii et saab siis eelneval õhtul ühe mõnusa pubi tiiru teha. 

Kahjuks meie oodatud plaan nurjus, sest rohimise ajal otsustasid uued iiri- ja inglisetüdrukud omavahel põllu peal püstiseistes jutlema hakata. Muidugi nägi seda pealt meie boss Ross ja otsustas, et plaanipärase vaba päeva asemel teeb ta täispika tööpäeva. Juheiii. 

No meie, karavani pargi rahvas otsustasime ikkagi laupäeva õhtut korralikult tähistada. Janno meisterdas valmis kilesauna. 4-5 tundi ettevalmistusi ja enne sauna minekut otsustas telk/kile kokku kukkuda. Vaene noormees, nii palju tühist vaeva. 

Enne pubitamist tähistasime eestlaste ja saklsatega Chrisi (ka sakslane) sünnipäeva. Põhiroog: Pille kiirkartulid farmist toodud tomatite ja paprikaga. Magustoit: suur Birxi tehtud juustukook. Nämm-nämm ning võiski suuna pubi poole võtta. Sealt leidsime enda eest kogu farmirahva, kellega sai õhtu otsa koos tantsu lüüa ning möllata. 

Pühapäeva hommik kell 6 pidid kõik tööl olema. Ja olidki, kuigi enamus rahvast polnud veel kaineks saanudki. Kuna meie pool-boss Kevin suure pidutsemise tõttu tööle ei ilmunud, pani boss Ross Birksi rohimistiimi juhatama. Mis seal ikka, kõik oli ju imelihtne..lihtsalt taimed vajusid kuidagi palju kaldu ning mõned inimesed tõmbasid umbrohu asemel paprikaid mullast välja. Vist pole just kõige parem joogise peaga tööle tulla.

Kell 11 hõiskas juba rahvas rõõmust, sest selleks päevaks oli rohimisega kõik. Mõte, et saab koju koristama ja pesu pesema.. aga nurjus täielikult, sest juhuslikult otsustati Janno ja Birgit tööle jätte. Saadeti piluseltskonnale appi paprikaid korjama. Jah, esimene korjamiskogemus. Ning tulemus: hirm oli koreatiimile alla jääda, aga tuli välja, et me Jannoga korjasime nendest kõigist palju kiiremini ja rohkem. Juheii. Aga no kui rohimise ja istutamise ajal sai seljavaludes vaevelda, siis nüüd ei tasu sellest enam rääkidagi. Pigem ei tasu enne vao lõppu selga sirgeks ajadagi.. vastasel korral on valu liialt piinav. Aga no, tulime toime. Ehk elame lõpuni üle. Peale kolmetunnist korjandust saadeti pilurahvas lõpuks koju ning Janno ja Birgit kupatati traktorite  rooli, et need siis tankima viia. Vot.. algselt arvatud lühikesest päevast sai lõppkokkuvõttes 10-ne tunnine rohimis/korjamis/traktoriga sõitmis päev. 

Ah muidugi. Korjasime, siis helistasid eestlased Jaanus ja Tanel. Eelneva õhtu joomingu tõttu tõsteti noormehed hostelist välja. Kõne nägi välja siis selline: "Istume Woolworthsi ees, elukohta ei ole, raha ei ole..".  Mis seal ikka. 

Õhtul kolis Birks oma karavanist välja, andis selle eesti poistele ning sai omale uue ja uhkema karavani. Nüüd tuleb ühest hiiglaslikult rohelisest rohutirtsust veel lahti saada, siis võib karavani ametlikult elamiskõlblikuks kuulutada.

Ja BBQ õhtu tegime ka. Väljas, pimedas ja Mannu küünlad panime laua keskele. Mõnus ! :)

Ja ilma me oma tüdrukutest jäimegi :(

Melborne’is olles shoppasime ja nautisime koos viimast õhtut Austraalias. Külla tulid ka meie reisikaaslased Sascha ja Julie. Asjad kokku pakitud ning oma hotelli voodis me ka uinusime.

Hommikul tormasime kiiruga lennujaama ja panime Anni ja Mannu Kuala Lumpuri lennule. Hüvastijätt oli imelik, vist sai juba Rainbow Beachil ära nutetud, sest Melbornei lennujaamas ei valatud ühtegi pisarat. Tunne, nagu näeks neid homme jälle. Aga jah.. nii ju ei ole, sest tõsi asi oli see, et Anni ja Mannu võtsid suuna kodu poole ning minul ja Jannol tuli taaskord auto peale hüpata ning mööda Kängurumaad edasi põrutada.

( Jah, kes veel ei teadnud.. see plaan oli juba pikemat aega tegelt põldude vahel teada, et oma tüdrukutest me ilma jääme. Kurb. Ja ei olegi enam backpackereid Anni ja Birx, nüüd backpackin lihtsalt Jannoga. )

Igaljuhul hommikul kell 10 alustasime Jannoga tagasisõitu Melbornist Queenslandi poole. Janno sõitis 500 km, hüppasime läbi Wagga Wagga’st (New South Walesi outbacki kõige suurem linn), Birx sõitis 500 km, puhkasime 6 tundi kuskil puhkealas, Janno sõitis 500 km... ja olimegi tagasi oma kodulinnas- STANTHORPES ! Wiiiii. Sõitu oligi juba liialt palju.

Karavanipargis oli tohutult hea tagasi olla. Kõik tulid kallistama ja küsisid tripi kohta. Ilmselgelt olid nad meie Fraser Islandi seikluste kohta juba kuulnud. Igaljuhul, hea oli jälle oma 6 minutilise duši alla minna (minut oodata, et vesi soojaks läheks); naabrimehe Johni naeru kuulda ning kõikide vanade farmitegelastega Pille ja Andrease kabini laua taga kohvi juua. Kuulsime, et farmis on kõik päiksest põlenud ning meie äraoleku ajal ei sadanud kordagi (võib juba arvata, kes selle paduvihma Stanthorpe see aasta tõid :D:D). Birx sai oma karavani tagasi ja Janno uue (sest Nepaalid kolisid tema vanasse). Siiski, tõstetakse Birx juba see nädal uude karavani (kuna on ju üksi nüüd ja nii suurt karavani ei taheta anda).

Pühapäeval tagasi tööle- tunne nagu esimesel koolipäeval. Hea oli tagasi olla! Ja kõigil farmitegelastel oli ka meid hea meel näha.. vähemalt emotsioonidest võis seda välja lugeda. Janno saadeti kõike muud tegema, aga Birx läks ülejäänud rahvaga rohima. Jah, rohimisest ei saa üle ega ümber! :D Korjata ei saa, selleks on nüüd piluseltskond (kes ei pidanudki nii head olema). Kaks eesti poissi on ka: Jaanus ja Tanel. Olekski muidu eesti keelest põllu peal liialt puudus olnud (sest Pille ju loobus töölkäimisest :D).

Hea on olla vanade sõprade ja uute ning omanäoliste töötajate keskel! Aga Annit ja Mannut igatseme! Palju palju palju.

Ja siduriparandus raha ei taheta Jannole tagasi maksta- korjaku rohkem paprikaid (nii öeldi töökojast)!

Hoiame teid asjadega kursis (:

Birx.. ja Janno (kes kiljub nagu naine- nagu ütleb farmirahvas).

Road trip meie moodi..

Pühapäeval peale Rainbow Beachi tegime telefonikõne Mannule ja Annile, kes olid otsaga jõudnud juba Sydneysse Poliina juurde. Ütlesime neile, et meie autoparandus võtab veel aega ning ehk esmaspäeval oleme Vikerkaare Rannast läinud. No loomulikult, me valetasime ja plaan oli hoopis tüdrukuid üllatada nind neile järgi põrutada.

Nii me siis ka tegime, Janno roolis.. kupatasime 16 tunniga 1100 kilomeetrit.. 

Esimese vahepeatuse tegime Byron Bay'l. Imeilusas rannas ja nn hipikülas. Ilm oli just parajalt soe ning päike just loojumas. Jalutasime mööda rannaäärt ning imetlesime puhast ookeanit, mis õrnalt meie jalgu paitas. Muidugi oleks tahtnud ka ujuma minna, aga aeg surus tagant ning oli vaja ju edasi liikuda. Tunnike Byron Bay'd ning kiindumus igaveseks! Istusime ka veidike muruplatsil, kuhu oli kogunenud ka teisi inimesi (paljudest erinevatest rahvustest), eelkõige backpackerid, ning üheskoos kuulasime lõuna-ameeriklaste laulu ja trummipõrinat. Olukord oli enam kui perfektne. Poleks tahtnudki sealt lahkuda.

Hipibuss Byronil

Õhtupimeduses põrutasime jälle edasi. Mõningate vahepeatustega ning kell 6 hommikul leidsime end Jannoga juba Summer Bay'st- 'Kodus ja Võõrsil' võtteplatsilt. Vaatasime üle surfiklubi ning hüppasime seal samas rannas ka külma duši alla. Enne ära tulekut märkasime ka ümbruses palju valgeid kaubikuid ning filmikaameraid. Ning seal samas istus ka suur grupp inimesi laudade ääres ning sõid hommikust. Arvatavasti algasid võtted, kuigi inimeste seast me kedagi tuttavat ära ei tundnud (Alf Stuartit.. nt :D). Ei tea, ju nii uued tegelased siis :D

Plaan oli siis jõuda hommikuks Poliina maja ette.. aga kahjuks hoidsid liiklusummikud meid liigselt kinni ning üllatus feilis, sest teised olid hakanud juba edasi liikuma. Siiski, rõõm oli suur ning ühes bensukas me siis ka lõpuks jälle kokku saime. Jeeee !

Üheskoos võtsime suuna Blue Mountains'i poole. Vaatasime üle Austraalia kõige kõrgema tipu, kuulsad Kolm õde (3 mäetippu..) ning sõitsime erinevate asjandustega, millega imetlesime kõrgeid mägesid. Õhtu veetsime tasuta karavanipargis.

Teisipäev- suund Canberra poole. Päevake National Museumis. Linn ise nägi välja väga rikkalik ning korras. Canberras elabki suurema sissetulekuga rahvas ning enamus on hästi haritud. Suur osa rahvast töötab riigiasutuste jaoks. Ja kes ei tea, siis Canberra on Austraalia pealinn. Kunagi ammu ei suudetud otsusele jõuda, kas pealinnaks saab Melbourne või Sydney ning siis loodigi nende keskele keset metsi ja põlde Australian Capital Territory ja pealinn Canberra.

Kella poole kuuest võtsime suuna Melbourne'i poole. Öö veetsime kuskil metsas. 

Hommikul ärkasime kuus läbi üles, et varakult Melbourne'i jõuda. Pool tundi hiljem ajas tee pealt meid politseionu välja. Tuli välja, et eelmisel päeval oli olnud suur metsatulekahju ning likvideerimisega läheb aega. No oodata me saime pikalt.. kuni kella kolmeni. Jeejee. Aga õnneks õhtul lõpetasime siiski Melbournis, kus saime veel tunnikese hostelit otsida. Siiski leidsime päris hea hinnaga St. Kirka Beach House'i.. kus tuba oli väga luks. Lõpuks saime ennast korralikult SOOJA vee all puhtaks pesta (eelmistes paikades oli vesi kõik külm) ning magada saime VOODIS ! :)

Täna oleme jõudnud otsaga State Librarysse. Nüüd lähme hommikust sööma ja shoppama ja linna avastama ja õhtul tähistame siis viimast õhtut kõik koos Melbourne'is :)

Elu Rainbow Beach'il

Neljapäeval põrutasid siis ülejäänud minema ning Janno ja Birgit jäid Rainbow'le. Otsustasime öö autos veeta. Aga kahjuks otsustasid seda teha ka sääsepoisid. Valida oli, kas paneme aknad kinni ja lämbume umbsesse Mitsubishi Pajerosse või tapame öö otsa sääski. Otsustasime viimase kasuks. Kaua vastu ei pidanud. Kell pool kolm öösel kolisime auto kõrvale telki. Hommikul nägi Janno välja nagu oleks leetrites. 

Reedel lubati auto töökotta sisse lükata ning peale lõunat parandama hakata. Meie veetsime Jannoga samal ajal päeva rannas, suplesime ookeanis ning nautisime liival 30.-ne kraadist soojust.. Enne viit jõudsime tagasi töökoja juurde ning mis me avastasime: auto ikka sama koha peal. Siis lõpuks lükkasime üheskoos Janno auto sisse ning hakati uurima. Öeldi, et laupäeval peaks tõenäoliselt me läinud olema. Õhtusöök- Fraser Islandi automehaaniku poolt saadetud krabi ning liiva seest läbi käinud shampooni-maitseline arbuus. Öö taaskord telgis.

Sõber automehaanik lubas paar õllet teha ning siis koju minna. Paarist õllest sai loomulikult rohkem kui paar ning pidu kestis töökojas kella neljani öösel. Muusika oli sama kõva kui Bravo keskpõrandal. Lisaks küsis mehaanik meilt öösel, et kas me magame (no tõenäoliselt sellise muusika saatel just unenägusid ei näe) ning mainis, et tuul pidi kaks korda hullemaks minema (mis siis, et tunne oli, et kohe me koos telgiga ära ka lendame).

Laupäev- ärkasime veeloigus, vihma oli öösel liiga palju sadanud. Kell viis lasime juba madratsi tühjaks ning hakkasime asju pakkima. Kahjuks aga kutsus mehaanik Birgit auto juurde, näitas ära põlenud sidurit ning ütles, et ehk pühapäeval olete läinud. Öö taaskord telgis. Mehaanik lubas paar õllet teha...

...ja seda ta ka tegi.

Pühapäev- kell 14- auto valmis, mehaanikule suur summa nina ette, suured tänu sõnad (ei, mitte öise pidutsemise pärast, vaid seetõttu, et meie pärast nädalavahetuse töökojas veetis) ning minek...