Kängurude ja koaalade keskele..

Ütlesime hüvasti ilusatele saartele ning hüvasti imekaunile Airlie Beachile, ja võtsime taaskord suuna põhja poole. 

Meie päeva sihtpunktiks sai linn nimega Townsville (Kui mõni inimene on juhtunud lugema „Minu Austraalia’t“, siis just selles linnas elasid ning töötasid raamatu tegelased).

Aga enne sihtpunkti otsustasime läbi põigata ka loomapargist Billabong Sanctuary. Vaatevälja jäid koaalad, kängurud, krokodillid, kilpkonnad, dingod ning igasugused erinevad linnuliigid. Osad krokod kaalusid lausa pool tonni ning pikkust oli neil lausa 7 meetrit.

 Loomaias olid ka kolm maailma kõige mürgisemat madu (kümnest kõige mürgisemast maost maailmas on üheksa Austraalias esindatud). Aga kui põhja Queenslandis suur torm oli, siis need maod põgenesid loomaaiast. Hea teada.. et nad nüüd kuskil ringi luusivad.

Igaljuhul.. las pildid räägivad enda eest :)

OCEAN RAFTING !

Et Airlie Beachil olemine veel meeldejäävamaks teha, läksime esmaspäeval Ocean Raftingule.

Hommikul üheksast korjas meid minibuss tee äärest peale ning viis ühe kuurordi juurde, kus siis inimesed juba kannatamatult raftingu-paate ootasid.

Ladusime rahad ette ning saime vastutasuks pileti metsikule paadisõidule ning ujumisülikonna. Tunnike ootamist ning kolm suurt kollast kiirpaati olidki kohal. Valida oli, kas tahad istuda tagapool, kus sõit vähe rahulikumalt möödub või esimesel pingil, kus tundsid korralikult igat lainet ning kus paadisõit läks palju põnevamalt. Valisime viimase.

Ja tõesti, suurte lainete ajal tundsid, kuidas tagumik pingi küljest lahti haakus ning siis sekundi õhus püsisid. Tegime õige otsuse!

Lisaks paadijuhile oli ka meil tourguide, „šokolaadimees“. Õiget nime ei teadnudki. Arvatavasti kõige tüütum ja naljakam inimene, keda üldse kohata võid. Õnneks ta meile tüütuks ei muutunud, vaid lisas ainult paadisõidule vürtsi. Ta ei suutnud sekunditki vait olla ning ta kommenteeris absoluutselt iga meie liigutust. Kui näod polnud hetkeks naerul, kuulsid juba, kuidas me oleme kõige igavamad turistid ning muud taolist. Aga pole hullu, see oli naljaga ning juba järgmine hetk tegi paadikapten paar kiiremat rooliliigutust (paat oli peaaegu, et külje peal) ning terve raftingurahvas oli taaskord nägu naerul.

Esimesena viidi meid siis snorgeldama. Kostüümid selga, maskid ette ning veealune möll võis alata. Lisaks saime kõik endale „nuudlid“, mis hoidsid meid vee peal ning ei pidanud seetõttu käte-jalgadega siblama.
Veealune elu oli võrratu! Kui palju koralle, kui palju kalu ning isegi kilpkonnad (me olime Jannoga ainukesed, kes seda olevust nägid).

Muidugi sai ka aeg-ajalt nuudlist lahti lastud ning päris korallide juurde sukeldatud, et neid kasvõi korraks oma sõrmega katsuda. Arvatavasti ei annagi sellist asja seletada.. peab ise nägema ja kogema :)

Peale paaris erinevas kohas snorgeldamist viidi meid Whitsunday’s kõige suurema saare juurde, mille nimeks Whithaven. Peale väikest matkarada, käisime mäe otsas, kus avanes vaade imelistele saartele ning korallmerele, kus ujusid haid ja muud erinevad tegelased. Picture-picture time..

Järgmisena kõmpisime tagasi liivarannale, kus sai krabipoisse taga aetud. Seejärel alustasime juba lõunasöögiga! Söök oli kui paradiisis ning lõunalaud- valge liivarand, veel rohkem kui paradiis. Muidugi olid ka ümbruses kajaka sarnased olevused (nimetatakse lendavateks rottideks :D, janno nimetas raibeteks :D), kes meid ikka aeg-ajalt ründasid ja toitu tahtsid ära varastada, kuid sellegi eest oli lõuna väärt kümmet punkti.

See valge liiv seal rannal on väärt erilist tähelepanu. Näiteks, saab selle liivaga kõik oma kuld-hõbe-ehted ära poleerida. Ja fakt on veel see, et see liiv ei lähe mitte kunagi kuumaks. Alati püsib jahedana ning kui kraapida jalaga veel sügavamale liiva sisse, siis tunned kuidas liiv aina külmemaks läheb. Ja sellest liivast on tehtud ka silikoonrinnad.

Igaljuhul, et toit kenasti ära seedida oli peale söömingut järjekorras jalutuskäik rannal kui ka madalas vees, kus ujusid ligi meetrised haid ning suured raipoisid. Vägev. Ning järgmine tegevus šokolaadimehega oligi haide ja raide tagaajamine. :D Õnneks nad kurjad ei olnud ning hammustama ei tulnud :)


Kell pool neli kupatati meid kõiki tagasi paati ning algaski kojusõit. Muidugi, et veel rohkem nalja saaks, sõitsime teise paadi taha lainetesse, mille tagajärjeks oli väga adrenaliinirohke sõit merel. Aga näed, jäime siiski kõik veel paati.

Ning, et sellele kõigele üks kena lõpp lisada...

...olime jõudnud sadama lähedale, kui juht keeras paadiotsa kiviseina poole ning me suurel kiirusel selle juurde hakkasime suunduma. Kõigil olid suured silmad peas ning tunne, et kohe me ka selle seina vastu põrutame. Seejärel kõlasid šokolaadimehe suust sõnad: „Nüüd lavastame stseeni James Bondi filmist. Teate ju küll, kuidas paat sõidab seina ning teie peate kõik üle kivimüüri hüppama.“ . Aitäh, kuid jätan see kord vahele :)

Jah, ja viimasel hetkel nagu naksti keeras juht taaskord otsa kõrvale.

See oli meeletu kogemus! Ning vaatamata pikale tekstile on see üsnagi kirjeldamatu. Tuleb lihtsalt ise läbi kogeda. Soovitan soojalt !

AIRLIE BEACH !

Pühapäevaseks sihtpuntiks sai Airlie Beach, mis tõmbab turiste oma kaunite rannaäärtega, mägedega (kust avaneb vaade kogu kuurortile) ning muidugi kõige suurema turistilõksuna asuvad Airlie Beachi juures 74 imelist saart: Whitsunday Islands.

Kõigepealt otsisime rannaäärest üles oma ööbimise, Airlie Cove Resort & Van Park’i. Väga mõnus koht, isegi bassein ning palmid. (Meil on telgi kõrval ka palm. Seisin just selle all, kui üks kookos kõrvale prantsatas.. nii et ei tea, kas on just nii ohutu seal ööbida :D).

Järgmiseks tegime tiiru linna, kus mängisime turiste ja käisime suveniiripoodides shoppamas. Janno sai omale uued riided ka (millega muidugi hiljem sai palmide all fotosessioon maha peetud).

Arvatavasti on Airlie Beach see koht, kus sa tõesti tunned, et puhkad.. palmid, võrratu kliima ning pikk rannaäär, mida võikski imetlema jääda.

Emu Park

Reede hommikul pidasime taaskord maha ühe mõnusa supluse rannas nimega Agnes Water. Peale pisikest peesitamist päikese käes, otsustasime taaskord edasi liikuda. Sõitsime läbi Rockhamptoni ning suundusime 43-e kilomeetri kaugusesse linnakesse nimega Emu Park.  Võiks öelda, et väga armas ning hästi hoolitsetud linn, mida pea, et igast nurgast piiras rand ja vesi.

Et ennast vähegi inimlikult tunda, läksime esmalt karavaniparki, kus viimaks dušši alla saime. Mõnus. Hiljem võtsime ette jalutuskäigu randa ning linna peale. Käisime mäe otsas vaatamas vaadet merele ning leidsime ka üles heliseva laeva (Singing ship). Ja tõesti, tänu tuulele kuulsidki laeva helisevat laulu.

Karavanipargi kõrval oli ka pisike mets, kus sees nahkhiired möllu lõid ning meid “lõbustasid” sääsed, kes siin kaugel saarel on sõna otses mõttes ELAJAD :)

Kuid vaatamata kohutavatele sääsehammustustele möödus öö edukalt, isegi kui madratsis õhku polnud (tegelikult pole seda seal olnud juba Fraser Islandist alates- põhjus arvatavasti aukudes, mis imekombel koguaeg juurde tekivad. Üritasime küll liimi ja erinevate kilede ja paberitükkidega seda parandada, aga tagajärjeks oli ainult Janno, kes liimis Birksi sõrmed madratsi külge. :)  )

Järgmisel päeval käisime maapealsetes koobastes (mis tee peale jäid). Need on peaaegu, et ainukesed koopad, mis ei asu maapinnast allpool ning nende seinte sees möllavad nahkhiired, mida ikka peakohal tiirutamas nägime. Nendes koobastes korraldatakse tihtipeale ka pulmi, nii et ka meie nägime poolesilmaga seda piduliku üritust. Väga äge. 

Rainbow Beach'ilt 1770.-nesse

Peale hommikust suplust ookeanis, hüppasime läbi karastava duši alt ning alustasime Rainbow’lt trippimist põhja poole. Meie esimeseks sihtpunktiks sail inn nimega Maryborogh, kust leidsime elusuuruses Mary Poppinsi pronkskuju. Tegemist on Queenslandi väikelinnaga, kus sündis teada tuntud raamatusarja ‘Mary Poppins’ autor.

Juba järgmisena avastasime end kaunilt rannalt nimega Hervey Bay, mis on teine ligipääs Fraser Islandile. Seekord me tuuritama saarele enam ei läinud, vaid nautisime niisama ilusat vaadet ning sooja ookeanivett. Ja muideks, Hervey Bay on vaalade suvituspaik :) (kuid hooajaliselt neid seal seekord kahjuks ei olnud)

Õhtuseks plaaniks oli jõuda Bundabergi, et seal endale ööbimispaik leida. Linna kohale jõudnud, läksime esimese asjana toidupoodi süüa ostma. Ning mis me avastasime: Austraalia toidupoes müüdi Eesti oma heeringaid, “Rollmops’e” . Väga äge. No loomulikult ostsime endalegi purgi heeringaid, et siis õhtul need sibula ja hapukoorega nahka pista.

Kuna lähedusest ööbimispaika ei leidnud, otsustasime Jannoga veel  ühe 131.-e kilomeetrise tripi maha pidada, et jõuda linna nimega 1770. Just just, linna nimi on 1770. Miks nii? Kui nüüd ajaloost rääkida, siis Austraalia avastanud Kapten James Cook randus esimest korda just sellesse linna aastal 1770 (-siit ka linna nimi). Kuna linn on imepisike, siis oli seal ka ainult üks kämpinguala.. ja kahjuks oli see kõik täis rahvast, nii et meile ruumi polnud. Mis seal ikka, sõime õhtust, jalutasime kuupaistel rannas ning pugesime põhku Mitshubishi Pajerosse.

Vaatamata varahommikusele prügiautole, mis otsustas meie auto kõrval prügi laadima hakata ning sellega kohutava haisu tekitas... möödus öö üsnagi edukalt :)

Fraser Island (vol. 2)

Esmaspäeva õhtul jõudsimegi meile tuttavale saarele Fraser Islandile. Lõpuks ometi pääsesime külmast Stanthorpest soojale liivarannale, mille pikkust seitsekümmend viis miili. Võrratu! Ilm veel võrratum.

Oli juba õhtupoolik, nii et otsustasime Jannoga oma kämpingukoha üles otsida. Kuna tegemist on siiski liivasaarega, mille metsateed kõige offroadimad üldse, siis ööbimiskoha üles leidmine oli pimedaga ikka omaette seiklus. Rohkem hüppeid, loksutamist ja seiklusi kui tivolituuril. Kuid lõpuks siiski leidsime oma telkimiskoha üles.

Janno ´McGyveri´ telk üles (hüüdnimi sellest, et ainult Janno on see, kes suudab nii keerulise kokkupanemisega telgi endale soetada!) ning kaasavõetud gaasipliidile tuli otsa, et saaks makarone keetma hakata. Peale söömaaega heidsime juba kibekiirelt telki tuttu.

Hommikul ärkas Janno suure pissihädaga üles ning kargas telgist välja, et kiirelt tualettruumi jõuda. Selle asemel, et pissile joosta, äratas Janno ka minu ning mis ma märkasin: olime ööbinud vihmametsas! (põhjus, miks öösel ka nii koledalt vihma alla kallas). Janno oli nii elevil, et otustsas pissimise asemel üks fotosessioon metsaga maha pidada. Väga armas.

Päeva esimeseks sihtpunktiks sai teada tuntud  Lake Mckenzie, mis kuulus oma helesinisuse poolest (see tähendab, et saare kõige puhtam järv). Paistis nii läbi, et kui sügavale ujusid ja jalad enam põhja ei ulatunud, siis sellegi eest nägid täpselt ära, mis seal all oli. Ning järve ümbritsesid suured mäed ning vihmametsad. Mõnus.

Järgmisena põrutasime mööda pikka liivast rannaäärt Eli Creek’i juurde. Tegemist on kristallselge veega, mis jõena ookeani suubub. Muidugi tegime ka seal ühe supluse. Peale ujumist otsisime üles ka kuulsa laevavraki, mis sadu aastaid saare rannikul seisab ning turiste meelitab.

Oma järgmise päeva veetsime saare tipu pool, kus nautisime liivast rannaäärt ning kaljusid, kus sees ennast krabipoisid peitsid.

Selleks ööks kolisime telgiga rannale. Kuna Fraser tuntud ka oma dingode poolest, siis ega meil need tegelased kohtamata ei jäänud. Üks kindel reegel on, et ära toida dingosid! No meie sõime rannal oma õhtusööki, kui üks dingopoiss luusides meie auto juurde tuli ning neli õuna kiirelt kotiga ära varastas. Kibekähku toit kokku ning autosse peitu, et kui dingopoiss tagasi peaks tulema. Tuli ka, ning lootis ehk rohkem süüa leida (ei tea, kas siis õunad polnud piisavalt maitsvad), aga tema õnnetuseks, olime toidu ära peitnud. Saime dingopoisist lahti ning sättisime end mõnusalt rannaliivale, et öiseid tähti nautida. Ei läinud palju aega mööda, kui kaks dingot seljataga ulguma pistsid. Janno esimene küsimus oli: “Egan nad karja kohale ei kutsu?”. Hirm oli juba krae vahel, aga õnneks kutsusid nad ainult ühe dingo endale juurde… nii et polnud siiski põhjust kartmiseks.

Viis minutit hiljem kuulsime juba niutsumist ja haukumist. Janno taskulambiga ees, läksime kiirelt telgi juurde ning viis dingot olid seal omavahel kaklema läinud. Väga armas.. ja ega nad järgi ka ei jätnud. Mõtlesid, et küll oleks ikka tore seda tegevust meie telgi ümber jätkata. Tagantjärgi mõtlesime, et arvatavasti oli kaklemispõhjus nendes õunades, mis sai eelnevalt meilt ära varastatud. Viis dingot, aga ainult neli õuna.

Ja selleks korraks saidki meie Fraser Islandi seiklused otsa. Juba hommikul pakkisime asjad ning põrutasime tagasi mandrile.. terve autoga! Ei mingit sidurivahetust enam! Vuhuuu!

'See ya, meie kallis farmielu'

Ligi kuus kuud Barbera farmis tööd ja nüüd kõik... LÄBI !!!

Viimasel päeval tundsime end Jannoga nagu viimasel koolipäeval, ärevust oli palju ning kõigi tähelepanu veel rohkem. Küll kuulis ikka ühest ja teisest nurgast: "Your last day... what does it feel like?". Ma ütleks selle peale, et kurb oli... viimane päev oli kurb, aga veidike ärevuste rohke, sest siiski uued seiklused ootasid ees.

Reedel olin kutsutud suure bossi perega Itaalia restorani õhtustama. Tegemist oli siis rootsilauaga, nii et süüa võis kui palju jaksasid ning seda ma ka tegin!

Laupäeva õhtul oli traditsioonile BBQ, kuhu kutsusime liskas eesti poistele nii itaalia-,tšiili-,taani- ja lõuna-aafrika-poisslapse. Süüa sai palju, naerda veel rohkem ning nagu ikka põrutasime peale suurt söömingut pubisse. Sealt eest leidsime veel lisaks meile 8 eestlast, kes kõik Stanthorpe ära eksinud.

Ja nõnda õhtu taaskord läks- lõbusalt sõprade keskel, viimast korda Centrali pubis...

Esmaspävane lahkumine oli see kõige raskem samm. Kell kaheksa läksime Janno ja Mitsubishiga veel viimast korda farmi, et kõigile headele üks suur hüvastijätukalli teha. Jagasin oma kõige parematele veel eesti suveniire, ise seejuures pisaraid valades. No nii rasket hüvastijättu poleks oodanud, aga nii ta läks ja lõpuks ka tehtud sai.

Oligi käes see hetk, kui taaskord istusime autosse ning põrutasime kalliks saanud farmist minema, eesti lipp lehvimas veel viimaseks hüvastijätuks.

Sinna farmi jäävad ühed parimad mälestused üldse!! Ja väga head sõrad ning tuttavad!

Enne kodulinnast Stanthorpest lahkumist korjasime hostelist ka itaaliapoisi peale, kelle Brisbane'i ära viskasime. Ise sõitsime edasi ning juba kell neli olime taaskord tuttavas kohas: Rainbow Beachil. (Heade mälestuste koht :D)

Ostsime praamipileti, gaasipliidile otsa, tankisime auto täis ning suundusime järjekordsele Fraser Isalndi tripile ! Juheiii... Elagu puhkus !! :)

Birx ja Janno :)

Tõmbame otsi kokku..

Üle viie kuu siin farmis juba seljataga ning töid mis tehtud- on lõputult...

Aga nüüd lõpuks hakkame otsi kokku tõmbama ja töötame ainult veel kaks nädalat.

Muidugi oli esialgne plaan meil täpselt kuus kuud ära olla (Austraalias võib backpacker töötada ühes kohas max 6 kuud), aga otsus tuli siiski varem lahkuda, sest kohti, mida veel külastada.. on hiilgama palju. Raske on küll lahkuda, sest ülemuste suust kõlavad ainult sõnad: „Ei, te olete siin lõpuni! Te ei lahku siit enne, kui oleme tööd lõpetanud!“ 

Hooaeg lõppebki tegelikult juba kolme-nelja nädala pärast. Selleks ajaks on kõik tomatid ja paprikad korjatud ning võetakse maha nii plastik, traat kui kõik muu mittevajalik.

Mõelda vaid, alles oli oktoobri lõpp kui paigutasime plastikut ning istutasime paprika- ja tomatipoisse. Seejärel läksime üle nende rohimisele (mida oli kohe liiiiiga palju) ning panime traate ja poste, et tomatid ikka püsti seisaks. Seejärel alustasime paprikate korjamist..

...ning kuhu oleme jõudnud täna: Janno võtab traati maha, pooled paprikapõllud on maha küntud ning tomatid vajuvad aegamööda longu. Ring on täis ja tulebki asjad kokku pakkida ning siit minema põrutada! Vot nii..

Aga veel selline jutt.. et paari nädala eest tabas Stanthorpet (nagu ikka ainult seda linna..) rahe ja kahjustas meie põlde ning paprikaid. Kui muidu saadeti ikka paprikapoisid Bundabergi pakkimisele, siis peale rahesadu otsustati, et ’pakkige ise oma paprikad’ (sest enamus oli ’rubbish’). Tänasest alates leidsingi end laoruumist paprikaid pakkimast.

Hommikul kutsuti kolm kogemustega korealast, 5 uut tegelast ning mina (Birgit) laoruumi. Mõte oli, et arvatavasti paigutatakse kuhugi tahanurka, sest teistel ju kogemused olemas, aga ei, öeldi, et oled kiire, seisad kõige ees ning sorteerid kõik koledad paprikad ilusate seast välja. No mis seal ikka.. saab hakkama küll :)

 Tempo oli nii kiire, et mõte ei jõudnud kätele järgi (pärast juba jõudis). Lisaks sellele olin ma paigutatud kõikide nuppude juurde, nii et kui üle laoruumi kõlas meie bossumehe Vito valjuhäälne „BRIDGET!“, tuli kibekiirelt masin nupust seisma jätta ja ise seejuures jätkata paprikate sorteerimist.

„Rodeo, Birdget...“ ning masinate töö võis jätkuda. Järgmiseks tuli pakkijatel silma peal hoida, et nemad jõuaks tempoga kaasas püsida ja kui ei püsinud, siis tuli jälle nupust kiirust vähemaks keerata. Ja nii mu kaheksa-tunnine päevake möödus: paprikad virvendasid silme ees ning käed välkusid nii mis kole (tööpäeva lõpus surisesid).

Vot tak.

Jah, et siis kahe nädala pärast lähevad seiklused huvitavaks.. sest siis jätame oma kalliks saanud koduga (Stanthorpe, karavanipargi ja farmiga) hüvasti. Nuuks-nuuks...

Birgit Stanthorpest Jannoga :)

PS. Kuna jutt sai kirjutatud nädala eest (aga farmielu tõttu blogisse ei jõudnud), siis teen veel täiendusi:

Järgmisel päeval, kui taaskord end pakkimisliinilt leidsin.. oli tööpäev 11 tundi ja ma avastasin, et see on ikka kõige igavam töö üldse- liinitöö. Bossid lugesid ka seda mu näost välja, lubasid mu tagasi korjama. Aitäh :) 

Ning lahkume Jannoga nädala pärast.