Esmaspäeva õhtul jõudsimegi meile tuttavale saarele Fraser Islandile. Lõpuks ometi pääsesime külmast Stanthorpest soojale liivarannale, mille pikkust seitsekümmend viis miili. Võrratu! Ilm veel võrratum.
Oli juba õhtupoolik, nii et otsustasime Jannoga oma kämpingukoha üles otsida. Kuna tegemist on siiski liivasaarega, mille metsateed kõige offroadimad üldse, siis ööbimiskoha üles leidmine oli pimedaga ikka omaette seiklus. Rohkem hüppeid, loksutamist ja seiklusi kui tivolituuril. Kuid lõpuks siiski leidsime oma telkimiskoha üles.
Janno ´McGyveri´ telk üles (hüüdnimi sellest, et ainult Janno on see, kes suudab nii keerulise kokkupanemisega telgi endale soetada!) ning kaasavõetud gaasipliidile tuli otsa, et saaks makarone keetma hakata. Peale söömaaega heidsime juba kibekiirelt telki tuttu.
Hommikul ärkas Janno suure pissihädaga üles ning kargas telgist välja, et kiirelt tualettruumi jõuda. Selle asemel, et pissile joosta, äratas Janno ka minu ning mis ma märkasin: olime ööbinud vihmametsas! (põhjus, miks öösel ka nii koledalt vihma alla kallas). Janno oli nii elevil, et otustsas pissimise asemel üks fotosessioon metsaga maha pidada. Väga armas.
Päeva esimeseks sihtpunktiks sai teada tuntud Lake Mckenzie, mis kuulus oma helesinisuse poolest (see tähendab, et saare kõige puhtam järv). Paistis nii läbi, et kui sügavale ujusid ja jalad enam põhja ei ulatunud, siis sellegi eest nägid täpselt ära, mis seal all oli. Ning järve ümbritsesid suured mäed ning vihmametsad. Mõnus.
Järgmisena põrutasime mööda pikka liivast rannaäärt Eli Creek’i juurde. Tegemist on kristallselge veega, mis jõena ookeani suubub. Muidugi tegime ka seal ühe supluse. Peale ujumist otsisime üles ka kuulsa laevavraki, mis sadu aastaid saare rannikul seisab ning turiste meelitab.
Oma järgmise päeva veetsime saare tipu pool, kus nautisime liivast rannaäärt ning kaljusid, kus sees ennast krabipoisid peitsid.
Selleks ööks kolisime telgiga rannale. Kuna Fraser tuntud ka oma dingode poolest, siis ega meil need tegelased kohtamata ei jäänud. Üks kindel reegel on, et ära toida dingosid! No meie sõime rannal oma õhtusööki, kui üks dingopoiss luusides meie auto juurde tuli ning neli õuna kiirelt kotiga ära varastas. Kibekähku toit kokku ning autosse peitu, et kui dingopoiss tagasi peaks tulema. Tuli ka, ning lootis ehk rohkem süüa leida (ei tea, kas siis õunad polnud piisavalt maitsvad), aga tema õnnetuseks, olime toidu ära peitnud. Saime dingopoisist lahti ning sättisime end mõnusalt rannaliivale, et öiseid tähti nautida. Ei läinud palju aega mööda, kui kaks dingot seljataga ulguma pistsid. Janno esimene küsimus oli: “Egan nad karja kohale ei kutsu?”. Hirm oli juba krae vahel, aga õnneks kutsusid nad ainult ühe dingo endale juurde… nii et polnud siiski põhjust kartmiseks.
Viis minutit hiljem kuulsime juba niutsumist ja haukumist. Janno taskulambiga ees, läksime kiirelt telgi juurde ning viis dingot olid seal omavahel kaklema läinud. Väga armas.. ja ega nad järgi ka ei jätnud. Mõtlesid, et küll oleks ikka tore seda tegevust meie telgi ümber jätkata. Tagantjärgi mõtlesime, et arvatavasti oli kaklemispõhjus nendes õunades, mis sai eelnevalt meilt ära varastatud. Viis dingot, aga ainult neli õuna.
Ja selleks korraks saidki meie Fraser Islandi seiklused otsa. Juba hommikul pakkisime asjad ning põrutasime tagasi mandrile.. terve autoga! Ei mingit sidurivahetust enam! Vuhuuu!
No comments:
Post a Comment