Maasikad..maasikad..maasikad :)

Laupäeva hommik, viisteist minutit ennem kuute kõlasid äratuskellad ning oligi aeg tõusmiseks ning tööle sättimiseks. Taaskord pakisupid ning nuudlid hommikusöögiks, asjad kotti, riide ning juba kostiski väljast autosignaal. Kiirustades tormasime välja ning alustasime Kylie’iga sõitu farmi poole.

Sõit kulges nagu ikka, kõva muusika saatel ning küsimusega: „Kas teil bensuraha on kaasas?“ .

Jõudsime siis lõpuks farmi (mis oli 15 km kaugusel hostelist). Kylie’i ütles, et kui küsimusi on, siis otsige üles Tony, seejärel võttis igaltühelt 5 dollarit ning sõitis imekiirelt minema. Okei, olime farmis, kust vastu vaatasid suured maasikapõllud ning hulganisti hiinlasi/jaapanlasi..

Kõik vaatasid meid kui ilmutist. Tuli välja, et Tony’t polnudki farmis, mis tähendas, et oma andmeid me kuskile anda ei saanud. Üks hiinlase kustus meid enda juurde ja käskis igalühel endale trolli võtta. Väga raske on kirjeldada, missugune näeb välja trolli, aga no põhimõtteliselt oli see ratastega pink, kus olid restid maasikakastide jaoks, ning see kõik oli kaetud võrguga. Ühesõnaga, võtsid oma trolli, kärutasid sellega maasikavagusse, istusid peale ning hakkasid maasikaid korjama, ise sel ajal ennast jalgade abiga edasi lükates. Teine ratas ulatus kõrvalvagusse ning restid kastidega olid üle maasikapeenra.

Läksimegi siis omale trollit valima. Samal ajal ilmus välja üks heledanahaline noormees (arvatavasti austraallane), kes hoiatas, et kellegi teise trollit võtta ei tasu, muidu saab hiinakas pahaseks. Okei, no õnneks olime viimased trollivalijad. Seejärel saadeti meid lattu omale kaste tooma. Suured kastivirnad vaatasid vastu ning hiinlased nende seas endale kaste võtmas. Mis seal ikka, Birgit läks ka ühe virna juurde, mis ulatus lakke ja hakkas seda sealt ära tõstma. Ilmselgelt peab ta veel tasakaalu harjutama nende kastidega, sest nagu naksti pudenesid kõik kastid talle peale ja veel teistele inimestele ka. Ja tähelepanu oligi kiirelt enda peale tõmmatud :D.

Kastid trolli peal, saadeti meid vagude vahele maasikapõlde avastama. Enne seda selgitas üks hiinlane meile, kuidas see maasikakorjamine siis käib: Igaljuhul, korjad otsaga maasika ja kui see on ilus, punane, suur, siis kõlbab ja läheb kasti. Kui maasika peal on pisike plekk- ’rubbish’, kui tõmbad otsa ära- ’rubbish’, kui on natuke valge või roosa-’rubbish’, kui on väike- ’rubbish’, kui tõmbad lisaks otsale veidike vart- ’thats not right!’. Ja kõik, mis on ’rubbish’ tuli visata maaikavagudesse. Normaalne. Ja nii me siis alustasime.

Annil ja Mariannel esimese maasikavaguga väga ei vedanud, sest seal väga maasikaid ei olnudki ning nendest 75 % oli rubbish. Birgitil näkkas vähe rohkem, aga kahjuks/õnneks oli ta Mannu ja Anni keskel, nii et see lisas tempot juurde,  kuna Birgiti trollirattad olid Anni ja Mannu trollirataste eest. Ja siis oli seal ikka mõnusalt palju põtkimist ja kokkupõrkeid. Ja seda kõike saime teha hiinlaste valjulise jutu saatel. Juhei.

Järgmises vagus oli jälle vastupidi vedamisega. Aga muidu oli maasikakorjamine täitsa mõnus tegevus, lisaks saatis meid muusika telefonist ning ilm oli ka just paras- ei olnud liiga palav ega liiga külm (ainult osalise vihmaga). 

Järsku peatus meie maasikavagu lähedal üks hiinlane, kes siis valjul häälel hüüdis: „STOP!.... LUNCH!... STOP!.... LUNCH!“. Selle hüüde peale käitusime nagu kõik teised hiinlasedki, jätsime oma trolli sinnapaika ning läksime sööma. Meil oli kambapeale ostetud üks odav valge sai ning sinki igaleühele + lisaks kolm õuna. Valisime välja ühe katkise trolli ja asusime oma sööki nosima.

Peale lõunapausi (meie muidugi lõpetasime kõikidest teistest 15 minutit varem söömise) võtsime suuna tagasi põldude vahele. Meiega hakkas juttu tegema üks vanem hiinameesterahvas- Sunny. Rääkis meile positiivsel hääletoonil tööst ja palgast (ahjaa, unustasin mainida: maasikafarmis saab kilo eest raha- 70 senti.. tunnipalka seal ei eksisteeri). Igaljuhul, ta siis jutustas meile, kuidas paar nädalat tagasi olid põllud paksult suuri maasikaid täis ning ta jõudis päevas kuskil 400 kilo korjata ning tänu sellele oli palk nädalalõpus päris ilus: tuhat dollarit. Nüüd.. saab ta heal juhul nädalas 500 dollarit.. - meestrahvas, kes on maasikakorjamisel nobenäpp. Hmm.. lohutav. Maasikahooaeg hakkab lõppema. Selle jutu peale paigutasime end tagasi trollile ja jätkasime korjamist. Ei läinudki kaua, kui märkasime, end kõik hiinlased juba lõpetavad ning nii pidime meiegi käituma: kell 13 päeval lõpetama tööga, sest polnud enam midagi korjata.

Meie lõpukilod olid.. mm..masendavalt väikesed. 19’st 28’ni.. ja päevapalk.. veel väiksem. Keskmiselt saime igaüks tunnis 3 dollarit. (Meenus jutt kuskilt infolehelt Austraaliasse tööle mineku kohta: „Kui saate tunnis 12 dollarit.. mõelge töökohavahetamise peale). Me ei oskanudki selle kõige peale enam kuidagi reageerida, lihtsalt naersime.. sest ei suutnud ise ka uskuda, mis seisus oleme..

Lisaks kõigele.. tuli viie/kuue telefonikõne peale (Doc’ile -.-) meile lõpuks Kylie’i autoga järgi (poolteisttundi hiljem). Ja selle kõige tipuks nõudis ta meilt vastutasuks veel 5 dollarit igaltühelt. Ja kui me siis küsisime ta käest, et ’mismõttes VEEL 5 dollarit?’.. kõlas vastuseks umbes, et: „See on ligi 15 km pikk tee + ma teen seda kõike omast ajast + ega ma teid igapäev tööle viia ei saa..“. Ehk, põhimõtteliselt teenisime keskmiselt päevas 4-5 dollarit... seda vist ei oskagi kommenteerida enam kuidagi..

Lisaks olid meie kättesse sööbinud mustus, mida pestes mittekuidagi maha ei saa.

Elagu Caboolture! :D

Aga mis seal ikka, me pole ju mingid allaandjad tüdrukud. Peale tööd paigutasime end Mcdonaldsisse, kus lootsime internetiühenduse leida ja mõne teise farmitöö siin kandis avastada. Kahjuks/õnneks saatis meid Macis hiiglamaaeglane nett, mis pooltele lehekülgedele ei jõudnud. 

Õhtul sättisime koju.. vaatasime taaskord filmi, tee ja küpsiste seltsis. 

Põhku pugesime jällegi kirpude juurde.. ning hirmaste lindude häälitsuste saatel me lõpuks ka uinusime..

JÄTKUB ! :D (arvuti aku annab kohe Mcdonaldsis otsad.. :D )