Õhtul andis meile pool-purjakil pool-boss Kevin (kes elab karavaniga meie kõrval :D – kutsume teda ka „latekspüksiks“ või siis „silmadega mehikeseks“ – kuna tal on silmad pealaele tatoveeritud) teada, et meist kaks peavad täna kell viis hommikul tööle minema, põlde kiletama. [Istutada me praegu ei saa, kuna taimed otsas ja neljapäeval tuleb alles uus kogus (siis hakkame vist seitse päeva nädalas tööle..) ja seetõttu pidid ülejäänud vaba päeva saama]. Ta küll mõtles, et tööle tulevad Janno ja üks tüdrukutest (sest tegemist on siiski meeste tööga..), aga meie, kui kanged Eesti naised otsustasime, et tööle lähevad... MEIE: Anni ja Birgit. Kõik teised olid sellega väga hästi nõus, sest kellelgi polnud erilist jaksu järgmisel hommikul neljast juba ärgata, et taaskord üks 11.-ne tunnine tööpäev ette võtta. Ja kuna Birgitil olid kogemused juba kiletamisvaldkonnas olemas.. siis ega Annilegi polnud neid raske selgeks õpetada.

Kell pool neli ajasime end siis suure vaevaga üles. Kiiruga tormasime kööki, küpsetasime omale muna ja vorstikesi kaasa ning ruttasime seejärel pesema ja riide panema. Kakskümmend minutit enne viit läksime tee äärde, lootes, et Allan (üks mehike meie karavanipargist, kes sõidab farmis traktoritega) võtab meid auto peale. Kuna autot veel näha polnud, mõtlesime, et lähme jala ning ehk siis keegi meid teeäärest peale korjab. Kahjuks või õnneks ühtegi autot meist mööda ei sõitnud. Viiest leidsime end juba farmi väravate eest.. väravad ise olid lukus. Huvitav..

Igaljuhul, ligi tund aega istusime seal samas maas. Nuputasime, et äkki saime eelmisel päeval valesti aru, mis kell tööle peab tulema. Enne kuut jõudis kohale ka Allan, kellega koos üle lukus väravate ronisime. Hih. Saime siis ka farmis sees oodata.. aga asjatult. Poole tunni pärast tuli veel üks töötaja, kes ütles, et põhimõtteliselt tööpäeva polegi, sest mingisugune suur arusaamatus oli. Kõndisime tagasi väravate juurde, kust leidsime oma pool-bossi suitsu tegemas.

Läks siis Birgit Kevini juurde ning küsis talt: „Little hangover ?“  . Sellepeale vastas mees muiates, et temal sellist asja küll ei teki. Siis jõudis Anni Kevini juurde ning mida muud ta ikka küsis, kui: „Little hangover?“  . :’’D

Igaljuhul paigutas pool-boss meid kõiki oma auto kasti ning põrutasime üheskoos tagasi karavaniparki. Juheii. Kell oli seitse ning Anni ja Birgit olid tagasi oma pikalt tööpäevalt :D . Kuna me kohe magama minna ei viitsinud, äratasime Janno üles ning ütlesime talle, et ta peab tööle tulema. Muidugi jäi noormees meid uskuma, viskas kähku riided selga, päiksekreemi näkku ning haaras oma söögi ja hakkas koos meiega farmi poole sammuma. Ja kui te oleks seda reaktsiooni näinud, kui ütlesime talle, et tegelikult tööd ei ole... Ei, me polnud õelad, viie minuti pärast istusime juba naerukrampides tee ääres maas ja sõime kolmekesti meie kaasavõetud lõunat. Tere hommikust ! :D

Jah.. kui keegi teine ei tee meie elu põnevamaks, teeme seda ise.. ja saame päris hästi ka hakkama.

Mis veel? Elu on siin kodune ja juustukook maitseb hästi. Ja puufarmist omasooihar-paar kolisid meie kõrvalkaravani. (:

Homme hommikul lähevad Anni ja Birgit uuele töökatsele.. ehk seekord siis õnnestub :)

Nautige nüüd pilte..

 Kiletamistöö käib suure hooga (:

 Kevin, meie pool-boss poolikult paremal.

 Kiletatud põlluvaod

 Hommikul kell 7.. tee ääres hommikut söömas :D