Ja nädal on juba poole peal..

Nagu ikka, alustasime oma nädalat tööotsingutega. Aussi-eestlasest semu Margus soovitas meil läbi astuda ka Marina restoranist, mis asub Woolloomooloo’l ( Eesti tüdrukud pidid peale minema... :D) 

Nii me siis esmaspäeval tegimegi. Hommikul sättisime ennast valmis ja otsustasime kõigepealt läbi astuda Winery’st (see oli see restoran, kuhu Birgit pidi algselt neljapäeval proovipäevale minema, aga kuna tal siis RSA pabereid veel polnud.. pidi ta lõppkokkuvõtteks helistama neile esmaspäeva hommikul). Parem veenduda koha peal, mis seis on, kui kuulda jälle telefonis: „Hi. Call back on Wendsday.. and so on“. Birgit astus siis esmaspäeva hommikul oma RSA paberitega restorani sisse ja ütles managerile (?), et ’tere, ma olen nüüd oma paberitega kohal“. Sellepeale kostis pruunipeaga Amy, et ta läheb küsib kokakäest, millal Birgit proovipäevale saab minna. Minuti pärast oli Amy tagantruumist tagasi ja ütles: „Unfortunately..“ (juba selle sõna peale oli teada, mis toimub..). Jah, nad täitsid selle koha juba eelmine nädal ära. Ei, milleks öelda seda telefonis.. parem helista veel paarkümmend korda, et lõpuks veenduda, et sind enam ei vajatagi või siis tule kohale ja veendu ise..

 „Sulle poleks seal naguniigi meeldinud “, sõnus Anni lohutavalt, kui olime taaskord tänaval, suunaga uue restorani poole. Tõsi, leiabki ehk nüüd parema koha! 

Umbes viieteist/kahekümne minuti pärast jõudsimegi Sienna Marina restorani ning astusime reipalt sisse, et taaskord endale mõni tööots leida. Üks itaaliavälimusega noormees baarileti ääres lubaski meid proovipäevale, see tähendab, Birgiti lubas, kuna tal oli RSA. Ja Anni lubas proovipäevale minna siis, kui tal ka samad paberid käes (vastutustundlik alkoholiga läbikäija) .

 Peale seda, parkisime end hetkeks sinna lähedale, pingile maha, otsisime kotist välja banaanid ja veepudeli ning alustasime nosimist. Vahepeal käis meie juurest läbi üks aborigeeninaine, kes ’oma mehe abistamiseks’ raha soovis. Kui vastuseks kõlas, et meil on ainult krediitkaardid (seda nippi kasutame päevast päeva, kui keegi jälle mingisugust rahaannetust soovib :D), läks naise nägu viha täis ja Anni peast käis läbi mõte, et oi, nüüd ta küll virutab ja lükkab meid üleääre vette (jap, istusime vee ääres.. mingi sadamalaadne koht). Õnneks ta nii ei käitunud, vaid palus veel oma viis korda, et me raha välja võtaks ning selle talle annaks. Ta võis sellest ainult unistada, sest ega me mingid rikkad tüdrukud pole.. niigi nosisime Poliina poolt kaasapandud banaane. 

Peale aborigeeninaist ja banaane, võtsime suuna George street’ile (põhitänav). Ostsime endale tööpluusid ning viimaks leidsime ka odava hinna eest omale mustad töökingad (2 paari- 30 dollarit). Jah, see tähendab, et me oleme nüüd töökingade poolest ühtekad! :D Väsinuna võtsime lõpuks suuna kodu poole, kus Anni registreeris end RSA kursusele teisipäevaks ning Birgit hakkas valmistuma proovitööpäevaks (mis toimus järgmine päev).

Teisipäeval sai Anni uusi teadmisi alkoholist ning kuidas ära tunda purjus inimest (tegelikult oli kõik suht teada värk..). Ning lisaks alkoholiteadmistele jagati talle palju uusi ning huvitavaid fakte elu kohta. Kursuse eestvedaja oli väga sõbralik ja tark mees, palju reisinud ja ka Pärnus suvitanud. Kas teadsite, et siin võib iga inimene 5 kanepi taime kasvatada, aga korraga kõiki kasutada mitte. Või siis, et Ameerikas on üle poole inimestest vangis. Kursusel oli palju eri rahvusest inimesi: Aasiast, Saksamaalt, Uus-Meremaalt, Ameerikast, Prantsusmaalt ja muidugi Eestist. 

Samal ajal käis Birgit oma esimesel kahetunnisel tööpäeval. Seltskond oli restoranis päris huvitav. Ettekandja oli leedukas, naisomanik oli sakslane, meesomanik itaallane ning köögis tegutsesid mehed, kes olid pärit nii aasiast kui ka venemaalt. Algus oli õpetlik. Esiteks katsetati kas Birgit üldse suudab kolme taldrikut kanda.. ja ta suutis (Elagu youtube!! :D). Tellimusi ta veel eriti võtta ei saanud, pigem pidi selgeks saama laudade numbrid O_o , kuhu käivad mustad nõud ja kuidas kahvleid/nuge poleerida. Muidugi sai võetud ka tellimusi (laua koristamise ajal) ja selgeks õpitud paar põnevat itaalia jooki. Eks algus selline vaiksem olegi.. aga õnneks saab Birgit nüüd pühapäeva õhtul tagasi minna ning vaikselt hakkab ka rohkem vahetusi juurde tulema. Eks paistab, eks paistab.. 

Seejärel kutsuti meid ühele intervjuule (tegelikult helistati meile mõlemale hommikul eraldi, kuid me kumbki ei mõistnud täpselt, kuhu intervjuule suuna võtame). Suure kiirustamisega jõudsime lõpuks kohale. Astusime sisse ja kätte anti paberilehed, mis tulid ära täita. Hmm.. küsimused olid huvitavad, pooltele jäid vastamata, sest kahjuks või õnneks meil kogemused puudusid. Siiani polnud me aru saanud, mis tööintervjuule me sattunud olime, lihtsalt kihistasime naerda, sest ebaselgus oli suur. Kui paberid olid täidetud, kutsus blond naine, Lorraine meid kabinetti. Saime teada, et tegemist on firmaga Smart Group, kes soovib meid tööle, et hakkaksime nende tooteid pakkuma ukselt uksele. Mingisugune elektrivärk. Rahasummad olid suured, mis ta meile ette näitas, kui hästi müüma hakkame. Aga kas päriselt ka hakkame? - seda ei teadnud keegi. Lisaks oleks sellega kaasnenud igasugused roadtripid kaugematesse kohtadesse. Ning kui me nüüd olekski selle kohaga liitunud ja töömesilasteks Smart Groupis hakanud, oleks meid ees oodanud pühapäevast (kuni kaks nädalat) roadtrip Wakawaka’sse (tegelikult see päris wakawaka pole, aga kõla oli küll selline :D). No pakkumine tundus väga äge.. aga lõpuks otsustasime sellest ikka loobuda. Kes siis tahaks meie restorani kohti kaotada (:

Väsinuna ja vihmast märgadena ronisime jälle rongile ja trippisime tagasi Bexley’sse. 

Kolmapäev (ehk täna..)- magasime kaua, sõime Itaalia vanaema tehtud munaasja saiaga ning olime suht niisama..kuni kella neljani, kui Anni alustas sättimist oma proovitööpäevale (loe: õhtule) ja Birgit sai enda valdusesse Lilu. Jacob ja Phil läksid ujuma ja Poliina pani toidu pliidile podisema ning läks ise trenni tegema. 

20 minutit enne kuute jõudis Anni siis tööjuurde. Maja oli sagimist täis, kõik askeldasid ja kiirustasid. Anni pandi kohe klaase pesema mingi masinaga ja poleerima. Enamus töötajad rääkisid Itaalia keelt ja inglisekeelt ei rääkinud keegi puhtalt, mis tegi muidugi olukorra keerulisemaks, sest aksent oli kõigil suur ja arusaada üksteisest oli raske, eriti veel muusika taustal ja pool joostes. Tuli välja, et enamus staffist olid uued. Vanasid olijaid oli ainult kolm. Anni sai kõigiga suheldud ja tuttavaks ning otseselt ei põrunud ega lõhkunud ka midagi ära, aga raske oli küll. Viis tundi jooksmist ja tipptasemel ettekandja mängimist ning erirahvusest inimestega suhtlemist ja kogu jõud ongi otsas. Anni võib öelda, et peale seda töökogemust on ta täiesti valmis ka Ammende Villas töötama. Viie tunni jooksul pidi ta serveerima 3 sorti eelrooga, mille nimede hääldust kontrollis peakokk ukse peal, enne kui väljusid; 2 eelrooga, 2 pearooga, 2 magustoitu ja veine, õlut ning vett. Pidi jälgima, et laud oleks puhas, klaasid kõik alati ääreni täis, nõusid vedama, nõusid pesema ja poleerima, vee pudeleid täitma ja koristama. Inimesi oli umbes 80 ringis, pidulik bankett oli. Kui pearooga serveerima hakati pidid kõik jooksma ja paari minutiga toidud lauale viima, muidugi kolm taldrikut korraga, mida Anni pole enne proovinudki :D Aga noh kui peakokk sulle närviliselt kolm taldrikut kätte viskab ja tempot aina kiiremaks ajab, siis pole muud midagi kui õppida ja asi ära teha. Konks oli veel selles, et pidid jälgima et kõrvuti ei oleks samad road, alati pidid kõik üle ühe olema, kui keegi soovis mingit muud rooga või ei olnud rahul temale ette antud söögiga siis pidi omaniku kutsuma ja laskma temal asja klaarida. Muidugi olid seal ka omad reeglid, kuidas veini pakkuda, millisesse klaasi ja millist veini enne ning kui leiva laualt ära viid pead ka õli ära viima ning kunagi ei küsi kliendilt kas soovib juua juurde vaid lihtsalt valad, neid reegleid oli veel päris palju. Töö oli raske ja väsitav, kuigi õhtu lõpus teatati Annile, et ta on järgmine nädal uuesti oodatud ning siis läheb raskemaks, kuna see oli üks kergemaid ja lihtsamaid õhtuid :S Seltskond ise oli normaalne, nalja tehti ja aidati, kui abi vajasid.

Seda mainiks ka, et meid tõesti hoitakse siin Poliina juures hästi. Tunneme end väga hubaselt ja mõnusalt. Toidetakse veel paremini. Vastutasuks üritame abikäed olla lastekasvatamisel ja koristamisel. + iga päev on meil siin puuviljasalati- ja filmiõhtud ! Mmm... Tõesti, siin majas valmistatakse kõige maitsvamat puuviljasalatit maamuna peal! Ja filmid: Avatar, Date Night, Yes Man, Toy Story 3, Salt.. siiani väga hea valik! Soovitame teilegi :)

Nüüd on teil lugemist kohe mitmeks-mitmeks päevaks! Kuna me väga tihti enam netis ei käi (kohaliku aja järgi 00’st 12’ni- siis saab tasuta), siis pole vaja muretseda või imestada, kui me ka nii tihti ei postita!

Iga päev oleme Teiega, mõtleme Teie peale ja räägime Teist ! :)

Olge mõnnad!

Honey & Bridget