Cheers

Mitu tundi internetis Eesti sõpradega suheldud, tunne kodune ja soe, hakkame end uuesti lennuki peale sättima, seekord siis viimase- Perthi lennule.Külastasime enne ka tualettruumi, kus Anni suutis seebimasina seinalt alla tõmmata :D ning üritasime ka oma raskete kohvritega õues mööda suurt parklat Malaysia naerusuu kuud üles leida, aga tulutult.

See lend algas väga huviavalt, juba check-in´is. Kõigepealt üritas Anni self check-in´i teha ja see nurjus, ka peale mitmendat katsetust. Järgmisena üritasime üles leida, kuhu me üldse minema peame ja sattusime seetõttu valesse järjekorda. Ka oma pagasit üritasime vägisi kuskilt aparaadist läbi lükata, mis üldse ei olnud meie lennule mõeldud :D Lõpuks siis jõudsime oma lennu check-in´i, kus meie pileteid nagu ei leitudki üles, üsna tükk aega uuriti , aga õnneks kätte me need ikkagi saime. Esimesest kontrollist läbi minnes sai Birgiti lammas ametnikelt komplimente ( lammas on üldse meie seast kõige popim selle reisi ajal olnud ). Meeldiv üllatus oli aga see, kui me viimasest kontrollist läbi olime läinud, peatas üks eemalolev tolliametnik Anni kinni ja sõnus rõõmsal näol, täiesti eesti keeles: “ Kuidas läheb?“ Anni vastas siis üllatunult ja rõõmsalt: “Hästi“.

Lennuki peale pidi õuest minema. Istekohad saime lennuki tahaotsa ja eraldi, aga õnneks oli meil vaid vahekäik vahel. Lend kestis ligi kuus tundi, süüa saime ka, sama toit, aga lihtsalt veidi vürtsikam. Lennukis oli ka väga külm ning õhuauke jagus kohe mõnuga. Anni muidugi oli ainuke inimene, kes vahetult enne rappumise algust WC-sse oli läinud. Nii… ja rappumine algaski, lennuk vajus, tõusis, adrenaliini tunne. Olukord läks hullemaks, piloot käskis kõigil istuda ja turvavööd kinnitada, ka stjuardessidel. Anni oli kõige tagumises otsas WC-s, kus raputas veel eriti võimsalt, ära tulla ka ei saa, sest lihtsalt liikuda ei suuda, paar laksu vastu seina ja toetav käepide, aitasid Annile tualetis ellu jääda :D. Samal ajal istus Birgit kannatamatult oma koha peal ja lootis, et ta sõbrants ikka seal vetsus ellu jääb- õnneks lohutas teda päris vahva vaatepilt, kuidas üks stjuardess ühele mehele sülle kukkus (stseen nagu kuskilt romantikafilmist- ainult, et stjuardessi nägu polnud peale juhtumit enam väga romantiline :D). Kui Anni vähe rahulikumal hetkel välja tuli, istusid kõik vaikselt oma kohtade peal ja stjuardessid närviliselt käskisid ka Annil ettevaatlikult kohale minna. Stjuardessid üritasid inimesi rahulikult nende kohtade peal hoida ja ei lubanud kellegil liikuda. Kõik see rappumine üleelatud, lendasime uniselt edasi. 

Austraaliasse jõudes teatati, et õues on kõigest kuus kraadi sooja :S pole hullu, tekk ümber ja läksime. Tollijärjekorras tuli kõigepealt ligi tund aega oodata. Kontrollis sai Birgit kohe läbi, aga Annil jällegi oli mingi jama. Kõigepealt öeldi, et selliseid andmeid nagu meil polegi siin viisas. Siis tuli õnneks välja, et ametnik oli vist dokumendi numbri valesti sisse trükkinud. Anni kutsuti siis kõrvale, kuskile teise kontrolli ja lõpuks sai asi korda. 'Cheers' ja minek pagasikontrolli. 

Järjekorras tundsid kaks ametnikku meie vastu kohe huvi, esimene (Scott) uuris, kas meil on elukoht olemas ja kuidas töökohaga on jne- ta oli täitsa lahe sell; teine mees küsis meilt, et mida me deklareerida tahame. 

Birgit: "Food.."

Mehike: "What food ? Cheese ? (kõlas naljana..:D)"

Anni: "Chocolate.. soups.."

(ja siis meenus, et Annil on juust kohvris)

Birgit: "..and cheese!"

Ja mehike sai siis parajalt naerda. 

Pagasikontrollis võtsime siis kõik oma söögid välja, näitasime ühele naisele ette (+ igasugused tabletid) ja ta ütles, et kõik on korras, võite minna ning siis ilmus jälle see mehike välja: "Everything fine with the cheese?".

:)

Anni ja Birgit olidki edukalt ja ametlikult Austraaliasse jõudnud! Esimesena hakkasid silma väljas kasvavad palmid ning üle keha läbis külm tuul. Jah, seal oli ikka parajalt külm (ja on siiamaani..). Lennujaamas helistasime siis tasuta hostelisse, kus meil soovitati ise kohale jõuda, kuna nende transport alustab töötamist alles paari tunni pärast. Saime endale ka telefonikaardid ja numbrid(mida me hetkel veel pole jõudnud sisestada). Hostelisse otsustasime siis bussiga minna, inimesed olid abivalmid ja juhatasid meid igalepoole. Bussis istusime mõlemad tuimalt sõnagi lausumata ja vaatasime aknast välja. Nüüd oligi see hetk, kus kõik kohala jõudis, me oleme kaugel, kaugel Austraalias. Kõik oli nii võõras ja tagurpidi. Jälgisime juhtideta (roolid on ju paremal- it means, siin on ju teistpidi liiklus) autosid ja linna. 

Hostelis tervitas meid sõbralik administraator, kellega pikalt vestlesime ja naljatasime. Tuba on meil siis kolmandal korrusel,lifti siin polnud :S.

Esialgselt oleme kahekesi kuueses ruumis, kuid päeva jooksul võib rahvast juurde tulla. Väsinuna külmas toas, mis ei näinudki päris selline välja nagu ootasime, tundsime vist kõige rohkem koduigatsust. Pestud ja paar tundi magatud, on tuju juba palju parem ;) Plaanime vist kaks ööd siin ära olla ja siis Sydneysse suunduda.

Internetiga on siin ka nigelad lood. Kõndisime linna poole, esiteks olid pooled kohad kinni, teiseks- lahtised kohvikud, kus oli internett, pidi igasühes maksma, et saaks natukesekski netiliinile.

Mingisugusel peashopingutänaval kuulsime juhuslikult sõna: "Issand.." ja vaatasime, et meist möödus just üks noorpaar. Mõttest käis kohe läbi, et ei tea, kas eestlased. Läksime neile kohvikusse järgi ning kuulsime naisterahvast rääkimas midagi 'jäätisest'. Jess, eestlased! Küsisime kohe, et kas nad on siin kaua olnud. Vastasid, et vaid nädala. Ja peale seda uurisime välja, kus on McDonalds- sest nagu teada, seal on ju tasuta nett. 

Ja nüüd me siin McDonaldsis istumegi, sõime kõige odavamaid burkse ja üritame leida odavaid viise, kuidas Sydney poole liikuda. Kahjuks on Maci omanikud kavalad- siin pole pistikuid, nii et kurvastusega vaatame, kuidas läpakate akud tühjenevad. Aga ei, saame kenasti hakkama.. oleme kavalad ja mõtleme hea plaani välja- oleme ju siiski eesti naised !! ^^

Elu ja tervise juures, Anni ja Birgit  ! :)