2 kuud Austraaliat seljataga (:

Kolm päeva tööst puhkust (mõnel lausa viis).

Janno pidi siiski kõik päevad töötama- sai taaskord kolm päeva jutti põlde kiletada.

Teisipäeva õhtuks kutsus boss Roberto isiklikult meid kõiki enda juurde külla. Suure küsimise ja nuputamise peale me ta kodu lõpuks üles leidsime. Tegelikult ta ise elab Bundabergis, siin on ta ajutine nädalasisene kodu karvanipargis- nn apartment, mis on tegelikult suht suur puumaja, uhke elutoa ja kaminaga ning kahe magamistoaga + vannitoaga.. kus on mullivann (: . Seal samas ta meid siis ka kostitas.

Alguses oli juttu vähe ning tunne natuke ebamugav. Jõime nahkdiivanitel õllet (millega boss meid kostitas :D) ja rääkisime elust ja ilmast. Juba mõne aja pärast hakkas jutt aina rohkem jooksma ja tunne muutus ka mugavamaks. Kahjuks venelased (täpsemalt üks neist) ennast nii mugavalt ei tundnud.. ja poole jutu pealt kõlas üle toa järsku Julia valjuhäälne ütlus: „I have an appointment in Skype.“ .Olukord muutus väga segaseks, kui meie neli eestlast ühel diivanil vaatasime venelasele üllatunult otsa ja mõtlesime, mis nüüd teha. Kõigi jaoks tundus see hetk väga piinlik.. aga kui appointment, siis appointment.. ning niimoodi piinlikus olukorras me ka lahkusime. Boss on meil õnneks väga rahulik ja tore itaallane ja noogutas sellepeale, kui ütlesime, et minema hakkame.. aga väga kahju oli siiski niimoodi lahkuda.

Autosse istunud, ütles Julia meile üle auto: „Te ju ikka saite aru, et see oli vale. Meil lihtsalt ei olnud bossiga millestki rääkida..“ .  Tere hommikust, Julia :D

(see on üks näide- meie kooselu  venelastega :D)

Täna saime lõpuks jälle kõik tööle: jeeee, paprikaid istutama. Õnneks uued taimed saabusid ja kell 9 võis alustada istutamisega.  Nagu ikka, muusikat kuulates, nalja visates ja venelaste „Suka pljat“ saatel (kui kärbes nende nöole näiteks lendas) möödus meie tööpäev. Aga seda hetkeni, kui vihmapilved otsustasid end meie kohal demostreerima hakata.... Jah, padukat tuli kui oavarrest. Andsime jalgadele valu ning hüppasime kähku kastiautosse, et imekiirelt tagasi kontori juurde põrutada.  Ja nõnda üürikeseks meie tööpäev jäigi, kokku saime ainult viis tundi paprikaid istutada.

Õnneks homme jälle, hommikul kella viieks seekord. Huvitav, kas tuleb jälle üks tööpäev käsitsi istutades ?:D

Igaljuhul.. venelastel on vaikselt külland saanud (kõikidest kärbestest ja rasketest tööpäevadest), nii et võib-olla lahkuvad nad juba selle nädala lõpuks. See-eest on Liisul plaan meie poole liikuda ning Pille ja Andreaski uurisid, et kas neil siin kohta on. Väga äge oleks igaljuhul neid kõiki siin näha..

Ja teiegi seal Eestimaal võite meile külla sõite- olete kõik oodatud.

Vihmatants

A & B