Sain korjamise käigus ametikõrgendust- pandi veoautode peale paprikaid kastidesse kallama. Tundub iseenesest lihtne ja tore, aga töö käigus mõistad, et tegemist on tegelikult palju kiirema ja füüsiliselt raskema tööga. Põllu vahel kõnnivad umbes kaheksa pocketboyd, kes vaheldumisi veoauto juurde ämbreid toovad, mis on täidetud paprikatega. Minu ülesanne on siis need pockedid järjest haarata ning bin’nidesse (suurtesse kastidesse) kallata. Samal ajal tuleb bin’e omakorda üksteise peale tõsta, et auto mahutaks rohkem kaste ning siis tuleb kõige tipuks veel kõrgemale ronida ja sealt otsast pockedeid püüda, mis pole sugugi kerged. Paus- puudub. Esimesed viis minutit veoautol ning igi jookseb mööda põske alla. Aga pole hullu, sest selline töö mulle just istubki..
.. igaljuhul, jõudes nüüd teema juurde..
Täna olin Min’i ja Tšei’ga (kaks korealast) veoauto peal ning nagu ikka, kallasime paprikaid bin’idesse. Olin just parasjagu roninud kõige kõrgemale kasti otsa (mille kõrgus maapinnast ikka päris mitu meetrit), kui järsku tundsin, et auto liigub.. Vaatasin ringi, ning tõsi, auto veeres mööda kaldelist teed allapoole, kus ees oli suur kraav ning võsastik. „Watch out.. watch out“ kõlas valjuhäälselt Min’i suust. Kõik jäid ümberringi seisma ja vaatasid abitult meid: mind ja kahte koreapoissi veoauto peal. Auto tormas allapoole kraavi poole ja peast käis läbi juba mõte, et okei, sinna kraavi me selle veoauto, korealaste ja paprikakastidega lendame. Jõudsin vaid meeleheitlikult inglise tüdrukule Emily’le hüüda (kes parasjagu veoauto taga paprikaid korjas), et ta eest ära läheks...
.. siiski jõudis Min veoautolt maha hüpata ja enne kraavi autosse ronida ning käsipidurit tõmmata.
Olime elus ja terved. Järgmine hetk jätkasid juba kõik tööd ning vagude vahelt kõlas vaid Janno valjuhäälne naer.. ju siis sellepärast, mis oleks võinud juhtunud :D. Ma naersin ka, ja Tšei naeris ka.
Vot selliseid asju juhtub meil ka siin.. mõnikord (:
No comments:
Post a Comment