Tõmbame otsi kokku..

Üle viie kuu siin farmis juba seljataga ning töid mis tehtud- on lõputult...

Aga nüüd lõpuks hakkame otsi kokku tõmbama ja töötame ainult veel kaks nädalat.

Muidugi oli esialgne plaan meil täpselt kuus kuud ära olla (Austraalias võib backpacker töötada ühes kohas max 6 kuud), aga otsus tuli siiski varem lahkuda, sest kohti, mida veel külastada.. on hiilgama palju. Raske on küll lahkuda, sest ülemuste suust kõlavad ainult sõnad: „Ei, te olete siin lõpuni! Te ei lahku siit enne, kui oleme tööd lõpetanud!“ 

Hooaeg lõppebki tegelikult juba kolme-nelja nädala pärast. Selleks ajaks on kõik tomatid ja paprikad korjatud ning võetakse maha nii plastik, traat kui kõik muu mittevajalik.

Mõelda vaid, alles oli oktoobri lõpp kui paigutasime plastikut ning istutasime paprika- ja tomatipoisse. Seejärel läksime üle nende rohimisele (mida oli kohe liiiiiga palju) ning panime traate ja poste, et tomatid ikka püsti seisaks. Seejärel alustasime paprikate korjamist..

...ning kuhu oleme jõudnud täna: Janno võtab traati maha, pooled paprikapõllud on maha küntud ning tomatid vajuvad aegamööda longu. Ring on täis ja tulebki asjad kokku pakkida ning siit minema põrutada! Vot nii..

Aga veel selline jutt.. et paari nädala eest tabas Stanthorpet (nagu ikka ainult seda linna..) rahe ja kahjustas meie põlde ning paprikaid. Kui muidu saadeti ikka paprikapoisid Bundabergi pakkimisele, siis peale rahesadu otsustati, et ’pakkige ise oma paprikad’ (sest enamus oli ’rubbish’). Tänasest alates leidsingi end laoruumist paprikaid pakkimast.

Hommikul kutsuti kolm kogemustega korealast, 5 uut tegelast ning mina (Birgit) laoruumi. Mõte oli, et arvatavasti paigutatakse kuhugi tahanurka, sest teistel ju kogemused olemas, aga ei, öeldi, et oled kiire, seisad kõige ees ning sorteerid kõik koledad paprikad ilusate seast välja. No mis seal ikka.. saab hakkama küll :)

 Tempo oli nii kiire, et mõte ei jõudnud kätele järgi (pärast juba jõudis). Lisaks sellele olin ma paigutatud kõikide nuppude juurde, nii et kui üle laoruumi kõlas meie bossumehe Vito valjuhäälne „BRIDGET!“, tuli kibekiirelt masin nupust seisma jätta ja ise seejuures jätkata paprikate sorteerimist.

„Rodeo, Birdget...“ ning masinate töö võis jätkuda. Järgmiseks tuli pakkijatel silma peal hoida, et nemad jõuaks tempoga kaasas püsida ja kui ei püsinud, siis tuli jälle nupust kiirust vähemaks keerata. Ja nii mu kaheksa-tunnine päevake möödus: paprikad virvendasid silme ees ning käed välkusid nii mis kole (tööpäeva lõpus surisesid).

Vot tak.

Jah, et siis kahe nädala pärast lähevad seiklused huvitavaks.. sest siis jätame oma kalliks saanud koduga (Stanthorpe, karavanipargi ja farmiga) hüvasti. Nuuks-nuuks...

Birgit Stanthorpest Jannoga :)

PS. Kuna jutt sai kirjutatud nädala eest (aga farmielu tõttu blogisse ei jõudnud), siis teen veel täiendusi:

Järgmisel päeval, kui taaskord end pakkimisliinilt leidsin.. oli tööpäev 11 tundi ja ma avastasin, et see on ikka kõige igavam töö üldse- liinitöö. Bossid lugesid ka seda mu näost välja, lubasid mu tagasi korjama. Aitäh :) 

Ning lahkume Jannoga nädala pärast.