Sydney - Brisbane - CABOOLTURE !

Seda postitust lisades mõtlesime enne pikalt, kas üldse kirjutada praegu või äkki hoopis lisada see 2 nädala pärast kui loodetavalt uues kohas juba oleme. Mõtlesime, et säästame vanemaid murest kui lisame selle kunagi hiljem, aga siiski, lisasime, et teil põnev oleks.

Viimane päev Poliina juures oli väga kodune ja samas emotsionaalne. Päeval käisime neljakesi, Poliina, Lilu, Anni ja Birgit kohalikus kaubamajas endale puuduolevaid tööriideid otsimas ja pikale bussisõidule süüa ostmas. Pärastlõunal pakkisime jälle kohvrid ja sättisime end uueks seikluseks valmis. Selleks korraks viimane õhtusöök Poliina perega oli rikkalik: meie Aussi-ema tehtud imehea pastaroog, maisitõrvikud, meie tehtud porgandikook ja ahjupirnid vanilje kastmega, mmm… Kõhud täis ja asjad pakitud on aeg hüvasti jätta. Tugevad kallistused ja soojad sõnad ning silmad jälle märjad. Selline tunne nagu oleks jälle kodust lahkuma pidanud, nii ära olime juba harjunud selle perega ja nende söökidega :P Lubasime aga jõuludeks tagasi olla, et saaks siis üheskoos piparkooke meisterdada: We´ll be back….

Rockdale´i rongijaamas tarisime jällegi omi kohvreid treppidest üles ja alla. Centralisse jõudes otsisime tükkaega bussi väljumiskohta, kuid lõpuks leidsime selle koos suure hulga inimestega :S (me lootsime, et ehk sõidab väga vähe inimesi selle bussiga, et saame laiutada ja rahulikult magada sõidu ajal). 

Buss jäi muidugi hiljaks ja rahval oli lõbus, palju noori backpackereid koos, kes kitarri mängimas, kes laulis ja kes niisama tutvusi soetamas. Ka meie juurde tuli üks jõmakas tõmmu rugbi mängija. Ajasime veidi aega temaga juttu , kui ta küsis, et kus te veel Austraalias ära käinud olete. Siis selle peale ütles Birgit, et Perthis. Noormees vaatas meid küsiva pilguga, nagu ei saaks aru mis me ütlesime. Nüüd proovis siis Anni talle selgeks teha kus linnas me veel oleme olnud: „ Perth ? …, Bert ? …, Pörth ?…., Böööört ?…, Böth ?…“ 

Noormees oli ikka segaduses ja küsis siis : "Kas see Bört on kuskil Euroopas?„ 

Meie muidugi purskasime südamest naerma, eriti nende ponnistuste peale, et Perth õigesti hääldada. Tuli välja, et Perth = birth.

Jõudis ka Marianne siis oma saatjaskonnaga (Liis, Rein ja Raido) kohale. Lõpuks sõitis ka buss ette ja kohvrite peale laadimine võis alata. Muidugi suutis Birgit kohvri tirimisotsik kinni kiiluda ja kui ta siis seda paaniliselt üritas alla saada, juhtus ühel Aussi noormehel, kes ta kõrval seisis.. sama asi. :D

Ülbed nagu me olime, ütlesime, et meie istume üksi ja nii me ka tegime :D Õnneks saime terve reisi üksi istuda ja magada, ülejäänud istusid kahekaupa. Sõit kestis siis kokku 16 ja pool tundi, iga paari tunni tagant tehti ka peatusi kohvitamiseks ja jalgade sirutamiseks. Pikk bussisõit möödus edukalt. Kuulasime muusikat ja vaatasime filmi „Dirty Dancing“ , mis lõpus kiilus kinni ja pidime hoopis kohalikku raadiot kuulama. Peatusi oli palju ja nägime ka Gold Coasti ära ja surfarite paradiisi ning muid ilusaid linnakesi, loodus oli ilus ja Annil oli õnne ka lives kängurud põllu peal ära näha, Birgit ja Marianne kahjuks magasid sel hetkel. 

Reedel kella poole kolmest jõudsime siis Brisbane´i . Seal istusime rongi peale ja sõitsime tund aega Caboolture´sse, mis oli ka lõpp-peatus. Nii esimene reaktsioon siis, okei, koht ei olegi nii väga maakoht, linn siiski, väiksem kui Sydney või Brisbane, aga siiski linn, pidi kasvav linnake olema. Mõtlesime, et ju see on hea , et siis vähemalt saame poes ja väljas käia. Helistasime siis Hostelisse, et meile sealt järgi tuldaks. Ootasime mõned minutid ja juba oligi üks noor naine meil vastas, Kylie. Sättisime end kohvritega autosse ja muusika läks põhja ning sõitsime siis nn. Office´isse. Teepeal näitas Kylie sõbralikult meile ka kohalikud poed ja söögi kohad ära ning seletas mitu korda kus politsei jaoskond on, et kui vaja peaks minema, hmm… kahtlane. Keerasime siis autoga ühe vana lagunenud maja ette, OFFICE´ISSE. Keegi meist ei lausunud midagi, sest no me tulimegi ju maale, ega ei me ei oodanudki ju mingeid uhkeid pilvelõhkujaid ja modernseid kontoreid siin. 

Läksime siis läbi sopalompide kuskile maja taha kontorisse (nimetaks seda pigem kuuriks :D). Õues magas mingi mees kuskil tooli peal, sees oli täielik kaos, asjad segamini, mingid mustad tekid maas, mingi juudi inimeste pildid seinapeal ja raadiost tuli ka mingi kahtlane muusika, igatahes mitte inglise keelne. Mingid puskari pudelid paistsid ka laua alt. Maksime siis igaüks 320 dollarit, mis pidi sisaldama ööbimist hostelis kaheks nädalaks , toa võti , internett ning kohene farmi töö siinse transpordiga. Tööl pidime saama käia 6 päeva nädalas ja 8-9 tundi päevas, palk alates 17 dollarit tunnis. Hostel pidi siis farmi omanikule kuuluma, et põhimõtteliselt kohe kui saad koha hostelis siis oled ka farmis tööl. Vähemalt nii meile väideti ja nii ka seek.com.au leheküljel kirjas oli. 

Rahad makstud ja kviitung näpus viidi meid meie uude „koju“. Maja väljast poolt ei meenutanud väga hostelit, selline väike ridaelamu boks, mis ei olnud just kõige uuem. See naine ise, Kyle, pidi kohe meie kõrval elama. Mõtlesime, et noh okei väljast on kole, aga no seest on ikka kena ehk. Marianne läks sisse, siis seisis Birgit ukse peal, ja Anni sai juba Birgiti näoilmest aru mis teda ees ootama hakkab. 

Pilt mis avanes meile oli umbes selline: Seinad mustad, kohati täis soditud, põrand katki ja väga väga must, diivanid justkui prügimäelt toodud, külmkapi ust ei taha mitte avadagi, sest seest hallitab ja lõhn ei ole just kõige meeldivam, vannituba hallitab, mustad nõud köögis , magamis asju pole, ainult neli lina pluss mingid mustad pesud eelnevatest üürnikest põrandal. Anni leidis veel ühe kapi uksepealt mingi koristusfirma sildi, mis ütles et viimane koristus toimus siin 26.08.2003 ehk siis seitse aastat tagasi, ega ei imesta üldse. Seisime siis mõned minutid lihtsalt keset tuba, vaatasime üksteisele otsa ja puhkesime naerma, sest olukord oli lihtsalt naeruväärne. Meie tuju oli õnneks hea, mõtlesime jällegi, et uus kogemus ju mis seal ikka elame üle :D 

Hakkasime siis nuudleid õhtusöögiks keetma.. kui järsku kolm poissi uksest sisse üritasid saada. Läksime ukse juurde vaatama, et mis toimub. Poisid kohkusid ära ja vabandasid, nad arvasid et siin ei ela kedagi sees, need olid meie uued naabrid siis: nimetame neid Ricki, pisike poiss ja talvemürsiga ja sinise silmaga hirmus poiss. Nad olevat siit meie majast asju käinud võtmas kui neil midagi puudu oli. Lasime nad sisse ja rääkisime veidi juttu, kuna esmamulje on neist hea jäänud, abivalmid ja sõbralikud on. Kuigi me ei usalda siin mittekedagi täielikult. Küsisime siis poistelt rohkem infot selle koha kohta. Nad hoiatasid meid kohe Doc´i eest, selle koha omanik ehk boss , kes pidi kahtlane tüüp olema ja juttude järgi ka petis olema’, isegi teleris temast räägitud. Sellest olime me ka ise juba aru saanud, sest koht ilmselgelt ei olnud see, mis pidi olema. Netti saame ka ainult nn.kontoris, aga sinna nagu tagasi ei kipu. Veel hoiatasid poisid meid viimases boksis elava mehe eest, et pidi ka mingi imelik olema, pimedas välja meil üksi ei lubanud nad minna, et väga ohtlik, isegi nurgapealsesse poodi tulid nad meid kaasa turvama. Ja üllatus-üllatus see ei ole veel kõik :D Üks poistest alustas siis oma juttu : „ ma ei tea kas te vaimudesse usute, aga siin kummitab vist…“ No see lause oli meie jaoks juba nii koomiline, et me järjekordselt lihtsalt pisarateni naerma puhkesime, sest no ei ole võimalik, et me sellisesse kohta oleme sattunud . Nimelt naabripoistel pidi mikroahi ise käima lülitama end aegajalt ja mingit valget kuju olevat nad näinud akna taga jne. Üks nendest poistest hirmutas meid ka ära, teised kaks poissi, kes meid poeni saatsid ja kohaliku eluga kurssi viisid hoiatasid meid ka selle kolmanda poisi eest kellel silm sinine, pooled hambad puudu ja suhteliselt kahtlase olekuga on...tal pidi ka mingi väike vaimne puue vist olema. Need poisid ise on ka siin alles vähe aega elanud ja neilt oli Doc raha välja tulnud nõudma, et neil üür maksmata, kuna neile kviitungit ei antud kui nad algul raha maksid, aga nad said vist siiski asja korda aetud. 

Poodi minnes kõndisime siis mööda pimedaid tänavaid. Ühest ära painutatud aiast möödudes ütlesid poisid, et siin elab kiskja koer, kes möödujate peale haukudes on selle aia nii ära lõhkunud. Poest tagasi tulles juhtus siis selline naljakas lugu, et sama koha peal hüüdis maja aknast üks naine meile , et ega me ühte lontis kõrvadega koera pole näinud , et neil koer aiast välja saanud :S meie muiduga jälle naerame , et ei ole lihtsalt võimalik, kõik see elu siin tundub nagu oleks mingisse õudus filmi sattunud :D Aga õnneks tuli välja, et see ei ole siiski see sama koer. 

Poes ostsime ka kõigest ühe saia pätsi ja singi paki kolme peale tööle lõunaks kaasa, mis läks ka meil nii 80 krooni maksma, sest üritame kokkuhoidlikud olla. Õhtul käisime pesemas ära ja sättisime läpaka taha filmi vaatama. WC uks läheb siin ka ise lahti kui sees istud, aga me siiski arvame, et see on kõigest tuul ;) Oma voodit igatseme, sest me magame hetkel narides kummi madratsite peal, igaühel meil okselõhnaline lina all , Annil oma lapitekk peal, Mariannel poistelt laenuks saadud tekk ja Birgitil neljas lina peal (mis hommikuks Birgit all on..) . Aga me oleme siiski optimistlikud, vahelduva eduga küll, aga alla me ei anna! Kogemus on hea, paneb mõistma kui hea elu meil kõigil kodus oli ja mida vaesed inimesed tundma peavad ja õpetab meile vähestes tingimustes hakkama saama ;) 

Tagasi tulles oleme nii kogenud ja oskame enda eest seista, sest siin oleme juba palju pidanud vaidlema ja enda õigusi nõudma , vaatab siis kuhu me välja jõuame lõpuks.

+ voodiga olid kaasas kirbud .. :D

(pilte jagama ka oma elamisest kunagi..! )