Üks mõnus pannkoogihommik oli ideaalne algus laupäevale.

Enne lõunat viisime Jacobi dramalessoni’sse, kus ka meie saime pilgu peale heita, mida need pisikesed poisid ja tüdrukud seal näiteringis teevad. Midagi muud, kui Eesti näiteringi. Palju mänge, palju emotsioone.. palju põnevam :D

Vahepeal käisime ka üht mõnusat karamell- lattet joomas ja aega veetmas Poliina ning Liluga. Peale dramalessonit trippisime autoga paar ilusamat kohta läbi ning lõpuks läksime Phil’iga ranna äärde pikniku pidama, kus sõime rasvaseid ’fish and chips’e’ :) . Taaskord jälle midagi uut ja huvitavat ära proovitud. Peale seda istusime rannas, vaatasime laineid ning snorgeldajaid.

Väga mõnus perekeskne päevake, vaheldus meie tööotsingutele.

Ahjaa, korterisse me siiski ei kolinud, kuna me oleks pidanud selle kindlalt kuueks kuuks võtma. Aga kes, meid, Anni’t ja Birgit’it ette teab.. kuus kuud ühe koha peal- praegu liiga vara veel otsustada.

Laupäeval pidime ka algselt mingitele kossuvõistlustele minema (esindama eestlasi :D). (Baltiriikide vahelised spordivõitslused- korvpallis ja võrkpallis). Siiski jäi ära, kuna tuli meie korter ette. Aga siis ikka ei tulnud. Ja siis tuli välja, et uniform’i eest sooviti 35 dollarit.. nii, et raha kokkuhoid siiski esmatähtis hetkel. Õnneks oli esindav meeskond olemas (ja me oleks meestetiimis olnud.. sest see aasta naiskonda polnud ). 

Niipalju siis kossust..

Muideks, mainiks ära, et kes on lugenud raamatut „Minu Austraalia“ ja mäletab sealt, kuidas Airi, raamatuautor, jaanipäeval eestlastega laevaga sõitmas käis. Ps. Poliina käis ka ! :D

Täna, pühapäeval, käisime Jacob’ile sünnipäevakingitust ostmas kaubamajas. Poes olles kohtusime mänguasjavahes eestlastega, Ravo, Liisi ning nende pojaga. Väga põnev. Ja Poliina ja Ravo avastasid, et neil on isegi ühiseid tuttavaid.. No ütleme nii, et siin ikka neid eestlasi jätkub :D

Täna õhtul läheb Birgit taaskord tööle (tänase eest veel palka ei saa, kuna pigem selline õppimisõhtu kahe teise ettekandjaga). Kuid juba saadeti talle sõnum, et on kolmapäevast-pühapäevni tööl (:

Ja homme lähme Mariannega tööintervjuule (ettekandjatöö kruiisilaeval ^^). Eks paistab, mis toimuma hakkab.. Muidugi piilume ka kaugemaid töid. Aga sellest kõigest lähemalt siis, kui midagi kindlat näkkab !

Senikaua head lugemist teile meie igapäevaelust Austraaliamaal.

Birgit käis siis õhtul tööl ära. No alguses on ikka selline vähe kohmetu olla ja tunne veidike ebamugav . Aga seltskond on tööl mõnus (va saklannast manager, kes tundub väga ükskõikne ning leedulannast ettekandja, kes Birgitit ära kasutas ja ta alati kahvleid ja nuge poleerima saatis). Köögitöötajad on eriti lõbusad sellid ning pitsamees jagas ka komplimente. Boss on itaallane. Muidu muhe sell, aga kui ühe vea teed.. siis oioioi.

Üks mees tellis omale pitsat kaasa. Birgit läks siis andis tellimuse sisse. Veidike hiljem vaatas, et üks mees istub omaette ühe laua taga, midagi ees pole. Birgit jooksis menüüdega sinna ja mehike vastas, et ootab oma kaasaostetud toitu. Okei, siis meenus Birgitile, et see oli vist see mees, kes pitsat tellis. Läks siis võttis valmistehtud pitsa, prinits välja tšeki ja läks pitsat viima. Tuli välja, et see ikka ei olnud see mees. Ta tellis küll toitu kaasa, aga midagi muud.. ning boss oli kõrval laua juures. Oioi, mis mürgel siis lahti läks. Aga otseselt ta Birgiti peale ei karjunudki.. lihtsalt kõva häälega: „Kes selle eest vastutab?!?“ No emotsioone oli palju ja vali hääl ka. Birgit oli kõrval kökmök, võttis pitsa ja viis tagasi pitsamehele. Järgmine hetk oli kõik jälle korras, boss tuli naeratades vastu ning tegi silma ka veel tagatipuks. Nii see värk neil siin käib. Sõbralikult ja ilma vigadeta ! :D Muidu kokkuvõttes, kui töö selgeks saab (pidi aega võtma kaks nädalat), siis polegi kõige hullem! Ahjaa. Üks hetk oli veel. Üks laud tellis magustoitu. Birgit vaatas, et number kaks laud. Andis tellimuse sisse ja siis avastas, et see oli hoopis nr 3 laud. Ja seal on nii, et kui tellimuse sisse annad (trükid masinasse), siis on kõik juba läinud ja kõik läheb ka tsekile kirja. Birgit oli murest murtud, teatas teisele ettekandjale, kes siis sellepeale natuke murelikku nägu tegi ja vastas lõpuks, et asi saab korda aetud, aga pärast Daniel (BOSS) karjub su peale.. mõnda aega . Okou. Nüüd tuli vaid loota, et ellu jääb.. Ja Birgit jäi ellu, sest Daniel ei kuulnud ÕNNEKS juhtumist midagi. Nii et teine reegel: Õpi laua numbrid pähe ja ära tee vigu !! :D Aga üks hea asi oli see, et kolm taldrikut.. tulevad juba iseenesest. Nüüd on vaid selgeks õppida kõiksugused itaaliatoidud/joogid.. ja meelde jätta laua numbrid. Siis hakkab juba minema ! Ja enne resto sulgemist kutsus üks ettekandja Birgiti köögileti juurde endaga, avas menüü ja ütles: „Mida sa siit soovid?“. Birgit tegi suured silmad, vaatas kokka, vaatas menüüd, vaatas ettekandjat ja küsis suurte imestunud silmadega: „Really!?“ :D Ja nii oligi, kojusõit metrooga oli kohe palju lõbusam, kui kõhtu täitis karbitäis maitsvat Fettuccine al Pollo’t (ehk karbitäis ülimaitsvat pastat- eesti rahas maksis 200 kr !!). Elagu tööpäeva lõpud ! :D 

Fish and chips

"Mul on külm"

Poliina: "Oota, ma annan teile midagi, mis olemise kohe soojaks teeb" (- hot chilli wine, ilma viinamarjadeta :D)

Tegi küll soojaks jah :)